Täna on apostel Jaakobus Vanema mälestuspäev. Koos oma venna Johannese ning apostel Peetrusega kuulus ta Jeesuse jüngrite n-ö eliidi hulka. Jaakobus olid koos oma venna Johannesesega esimesed Jeesuse järgijad. Nad puhastasid koos oma isaga kalavõrke, kui Jeesus neist möödus ning endale järgnema kutsus. Sedamaid jätsid nad võrgud sinnapaika ning liitusid Jeesusega. Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid need jüngrid, kelle Jeesus võttis kaasa, kui ta läks surnuist ellu äratama surnud tüdrukut. Nemad olid kohal Jeesuse kirgastamise puhul – seda sündmust näeme me Nõva kiriku pärgament«vitraažilt», kus kirgastatud Jeesuse ees on silmili maas kolm meest, neist vasakpoolne on Jaakobus, siis Peetrus ja Johannes – ning nemad olid need, keda Jeesus oma surmaeelsel ööl kutsus endaga koos palvetama ja valvama. Nagu teame, pidi Jeesus neid korduvalt äratama, aga nemad jäid üha uuesti magama.
Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes olid ka need, kes läksid Jeesuse juurde taotlema tähtsamaid kohti Tema lähikonnas. Matteuse evangeelium kirjeldab seda nõnda:
«Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi. Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!” Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!” Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel – ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.”»
Püha Johannes Kuldsuu ütleb selle kohta:
«Ärgu keegi pahandagu, kui ütleme, et apostlid olid veel ebatäiuslikud, sest Risti saladus ei olnud veel lõpule viidud ning Vaimu arm ei olnud veel nende südamesse välja valatud. Kui tahad näha neid nende tõelises väes, vaata neid sellistena, nagu nad said pärast seda, kui Vaimu arm neile anti, ning sa mõistad, et nad olid jalge alla tallanud kõik tühised himud. Just seepärast ongi nende tollane ebatäius meile teatavaks tehtud – et sa näeksid, kui suur muutus võis armu läbi silmapilkselt sündida.
Vaadelgem nüüd siiski, kuidas nad tulid Kristuse juurde ja mida nad ütlesid. „Õpetaja,” ütlesid nad, „me tahame, et sa teeksid meile, mida iganes me sinult palume.” (Mk 10:35) Ja Tema ütles neile: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?” (Mk 10:36). Kindlasti mitte sellepärast, et Ta poleks teadnud nende soovi, vaid et panna nad ise vastama ning nõnda avada haav, et sellele ravimit panna.
Nende soov lähtus maistest ajenditest ning nad pelgasid ja häbenesid seda otse välja öelda. Seepärast võtsid nad Kristuse kõrvale ja esitasid oma palve eraldi. Evangelist ütleb, et nad läksid teiste juurest eemale, et nende kavatsus ei saaks avalikuks, ning alles siis rääkisid Talle, mida nad soovisid.
Mulle näib kõige tõenäolisem, et nad olid kuulnud, kuidas jüngrid hakkavad istuma kaheteistkümnel troonil. Nad igatsesid saada selles kuninglikus austamises kõige kõrgemad kohad. Nad teadsid, et Issand armastas neid rohkem kui enamikku teisi, kuid kartsid, et Peetrust siiski eelistatakse neile. Seepärast julgesid nad öelda: „Anna meile, et üks meist istuks sinu paremal ja teine sinu vasakul käel sinu kirkuses.” (Mk 10:37)
Nad käisid Talle peale, öeldes: „Ütle, et me võiksime seda teha.” Ja mida Tema vastas?
Et näidata, et nad ei palunud vaimulikku andi ega mõistnudki, mida nad tegelikult palusid …, ütles Jeesus neile: „Te ei tea, mida te palute. Te ei tea, kui suur ja imepärane asi see on – asi, mida isegi ei ole minu anda.”
Ja Ta ütles veel: „Kas te suudate juua karikast, millest mina joon, ja saada ristitud selle ristimisega, millega mina ristitakse?”
Vaata, kuidas Ta pöörab nende mõtted otsekohe hoopis teisele rajale, rääkides neile täiesti teistsugustest asjadest, otsekui öeldes: „Te tulete minu juurde rääkima aust ja kroonidest, aga mina räägin teile võitlusest ja vaevast. Praegu ei ole veel tasu aeg ega saa minu kirkus veel otsekohe avalikuks. Praegu seisavad teie ees surm ja ohud.”
Ent pane tähele ka seda, kuidas Ta oma küsimuse viisiga neid ühtaegu nii manitseb kui ka julgustab. Ta ei ütle: „Kas te suudate taluda surma? Kas te suudate valada oma verd?” Vaid: „Kas te suudate juua sellest karikast?”, kutsudes neid kohe osadusse, öeldes: „karikast, millest mina joon”. Nõnda teeb Ta nad võitluseks valmisolevamaks teadmise kaudu, et see on võitlus, mida nad hakkavad jagama koos Temaga.» Pärast Jeesuse ülestõusmist täideti Tema järgijad Püha Vaimuga ning nad hakkasit Temast kuulutama. Jaakobus jõudis oma kuulutusreisil Hispaaniasse ning teenis sealseid kristlasi piiskopina. Hiljem tuli ta Jeruusalemma, kus ta suri märtrina, saades esimeseks taoliseks apostlite hulgast. Ta sai «ristitud» ristimisega, millega Jeesus ristiti ning jõi «karikast», millest Jeesus pidi jooma. Nii sai ta esimeseks nende seast, kes Jeesuse paremal ja vasakul käel istuvad. Hiljem maeti tema surnukeha Hispaaniasse Compostelasse – tänapäeval Santiago de Compostela.
Püha Jaakobus, palu meie eest, et meie võiksime olla Kristuse tunnistajad ning viimaks pärida koha Issanda riigis. Aamen
Fotodel: õpetaja Illimar Toomet teenimas Nõva kirikus 25. juulil 2026. Nõva kiriku parempoolne pseudovitraaž, millele õp Illimar Toomet jutluses viitab ja mis jäljendab Raffaeli maali „Kristuse aukirgastamine”. Fotod: Nõva kogudus.