Nidarose katedraali puidust altarifrontaal Trondheimis, 14. sajandi algus (u 1330). Foto: Wikimedia Commons.
Proloog
Nõva kiriku nimipühak on Püha Olev.
Eestis tähistatakse Norra kuninga Olaf II Haraldssoni surmapäeva (29.07.1030) põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel. Olaf II Haraldsson oli viikingite väikekuninga Harald Grenske poeg. Isa suri enne Olafi sündi, seega kasvas Olaf üles oma kasuisa Sigurd Syr’i juures. Tal oli mitu poolõde-venda. Üks neist oli Harald Hardrada, kellest sai hiljem Norra kuningas. Olaf tegutses viikingina Läänemerel ja Normandias, kus võttis vastu ristiusu. Norrasse naasnuna sai temast kuningas ja maa ristiusustaja. Olaf langes lahingus 29. juulil 1030. Pärast surma kuulutati ta Norra kaitsepühakuks. Tema surma sümboliseeriv Püha Olafi märtrikirves on kujutatud ka Norra vapil, temale on pühendatud read Norra hümnis ja vanima pildi temast leiab Petlemmas Kristuse sünnikiriku võlvi kandesambal.
Püha Olaf on sageli kujutatud krooni ja kirvega, jalge all lohe. Kroon sümboliseerib, et ta on Norra igavene kuningas. Kirves näitab tema autoriteeti õiglase seadusandjana, aga see on ka relv, mis võttis tema elu. Lohet saab tõlgendada mitmel viisil, nii Saatana kui ka kurjuse sümbolina, mille kuningas alistas. Võib-olla kujutab see ka kuninga enda patust elu.
Kes on Püha Olaf?
Skandinaavia ajaloos on olnud palju Olafe (eestipäraselt Olav või Olev) ja neid võib olla keeruline eristada. Meid huvitab Olaf II, tuntud ka kui Püha Olaf või Olaf Haraldsson või Olaf Suur. Kuningas Harold Grenske poeg Olaf sündis Lõuna-Norras Ringerikes aastal 995. Nooruses käis ta paganana viikingitega merereisidel röövimas ja vallutamas. Hiljem oli ta viikingiretkede juht.
Kui Olaf oli 12-aastane, asus ta teele, mida me tänapäeval võiksime nimetada haridusteeks. Olaf pidi õppima osavaks viikingiks koos kõigega, mida see endaga kaasa võis tuua. Purjetamine, meresõit ning ka kaubandus, võim, poliitika ja sõjapidamine. Teekond viis ta Läänemerele (aastal 1008 käis Saaremaal ja üritas seal kanda kinnitada, kuid ebaõnnestunult) ja seejärel edasi Inglismaale, toona koos suurima Taani viikingite armeega. Ta osales lahingutes Inglismaa pärast Taani kuninga Svein Tjugeskjegg’i (Svend Harkhabe) ja Inglise kuninga Æthelred II omavahelises võimuvõitluses. Aastal 1011 osales Olaf Canterbury piiramises, mille tulemusel maksid inglased taanlastele 48 000 naela – see oli läbi aegade suurim lunaraha. See oli aeg, mil ta teenis tänapäevases mõistes palgasõdurina (aadlike ohvitserina), võideldes esmalt taanlaste eest inglaste vastu, seejärel Inglise kuninga poolel taanlaste vastu, aidates tal lõpuks trooni ja krooni tagasi saada.
Kuid 1013. aastal, kui Olaf oli 18-aastane, ristiti ta Normandias hertsog Richard III juures Rouenis. 20-aastaselt naasis ta Norrasse, kus nõudis endale kuningakrooni. Peale mitmeaastast sõdimist sai temast 1015. aastal Norra kuningas. 25. märtsil aastal 1016 saavutas ta Nesjari merelahingus vastaste üle suure võidu, millega kindlustas endale kuningakrooni. See oli viikingiajastu suurim merelahing Skandinaavias. Temast sai kristluse tuline kaitsja ja edendaja Norras, Britannias, Normandias, Karjalas, Novgorodis ja Kiievis. Ta pühendas 17 aastat tulevase Norra killustatud piirkondade ühendamisele ja misjonitööle, millega mõnikord kaasnesid lisaks jutlustele ka relvade ja jõu demonstreerimine.
Hb 12:4 “Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!”
Aastal 1017 kavandati poliitiliste asjaolude tõttu Olafi abielu printsess Ingegerdiga, Rootsi kuninga Olaf III Skötkonungi tütrega. Oldi kihlatud, kuid poliitilistel põhjustel jäi abielu sõlmimine ära. Ingegerd abiellus hiljem Kiievi suurvürst Jaroslav Targaga aastal 1019. Olaf aga abiellus Ingegerdi poolõe printsess Astridiga, kuningas Olaf III Skötkonungi vallaslapsega.
Astridist sündis Olafile tütar Wulfhild ja poeg Magnus, kellest sai hiljem ka Norra kuningas Magnus Hea. Printsess Wulfhild oli tuntud oma ilu poolest ja abiellus hiljem Ordulfiga, võimsa Saksimaa hertsogiga. Wulfhildi peetakse mitme Euroopa dünastia, sealhulgas Norra dünastia esiemaks.
Olaf II misjonitöö pingutused ei olnud asjatud ja 1024. aastal kuulutati kristlus Norra territooriumil ainsaks lubatud religiooniks.
1Tm 6:12 “Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.”
Olafil oli palju toetajaid, kuid ka palju mõjukaid vaenlasi. Olafi kehtestatud uued seadused ja maksud põhjustasid kohalike ülikute mässu ja liitudes Inglismaa ja Taani kuninga Knud Suurega. Kõhklematult algatas Olaf II ennetava rünnaku Taani kuninga vastu, kuid see ebaõnnestus ning 1028. aastal oli ta sunnitud põgenema Venemaale. Ta läks pagulusse Kiievisse, oma käli suurvürst Jaroslav Targa ja Ingegerdi juurde, keda Venemaal tunti nimaga Irene (või Irina ja hiljem pühakuks kuulutatuna Püha Anna) . Olafi naine Astrid ja tema 10-aastane tütar Wulfhild jäid Norrasse. Olaf põgenes Norrast Venemaale koos poja Magnusega. Ingegerd hoidis Venemaal Magnust, kui Olaf aastal 1030 otsustas Norrasse tagasi krooni järele minna.
Olnud kaks aastat eksiilis, kogus Olaf oma vaimu, jõudu ja mõtteid ning 1030. aasta suvel, tuginedes Norrast saabunud uudistele, otsustas ta Skandinaaviasse naasta ja Norra trooni tagasi võtta. Ta maabus koos oma väega Rootsi rannikul tänapäevase Sundsvalli linna lähedal. Seejärel järgnes 580 km pikkune marss üle Skandinaavia poolsaare, Läänemerest Atlandi ookeanini, mille järel Stiklestadis toimus otsustav ja viimane lahing Olafi 3600 ristisõdalasest koosneva väe ning 7000 paganliku sõdalasega, Norra ülikute ja Taani väegede koalitsiooni vahel. Olaf käis Agvaldsnesi kirikus missal ja palvetas terve öö enne lahingut, magas vaid paar tundi ja nägi unes, kuidas ta astub taevatrepist üles ja peatub viimasel astmel, ilma et oleks kuhugi edasi minna (vt altarifrontaali vasakut ülemist fragmenti). Ta uskus kindlalt, et on Kristuse valitud tööriist ja oli lootusrikas algava lahingu osas ning jagas enne lahingut oma sõduritele hõbedat (vt altarifrontaali vasakut alumist fragmenti). 1030. aasta 29. juuli keskpäevaks oli pagendatud kuningas mitu korda haavata saanud, kuid ta ei taganenud ja võitles viimse hetkeni. Haavad olid saatuslikud, kuningas Olaf II suri ning tema vägi hajus peale lüüasaamist üle Skandinaavia.
2Aj 20:15 “… ja ta ütles: „Pange tähele, kogu Juuda, Jeruusalemma elanikud ja kuningas Joosafat: Nõnda ütleb teile Issand: Ärge kartke ja ärge tundke hirmu selle suure jõugu ees, sest see pole teie, vaid Jumala sõda!”
29. juulil 1030 maeti 35-aastane kuningas Olaf II Haraldsson Norras Stiklestadi Nidarose lähedal Nidelveni jõe liivakaldale (praeguses Trondheimis). Peatselt hakkas levima lugusid sellest, kuidas pimedad said Nidelveni jõe ääres kõndides nägijaiks ja juhtus ka muid imesid.
Nidarose katedraali hilisgooti stiilis altarifrontaali parempoolsed fragmendid (u. 1330), mis kujutavad Olaf II langemist Stiklestadi lahingus ja piiskop Grimketelit Olafi surnukeha väljakaevamas ning teda pühakuks kuulutamas (allikas: Vikimedia Commons)
3. augustil 1031, üks aasta ja viis päeva peale Olafi surma, saabus Nidarosse piiskop Grimketel (norrapäraselt Grimkjell). Olafi kirst kaevati välja ja sellele kohale tekkis raviomadustega allikas. Kirstust levis imeline rooside lõhn, Olafi punakas habe oli kasvanud ja ta põsed õhetasid. Piiskop taipas, et Olaf II Haraldsson polnud lihtne viikingikuningas ja ta pühitseti pühakuks – temast sai Püha Olaf ja tema säilmed viidi Nidelveni jõe äärest Olafi enda rajatud väikesesse Püha Klemensi kirikusse, mille asemele hakati Püha Olafi auks ehitama Nidarose katedraali (tol ammusel ajal ~1000 aastat tagasi vastutas kanoniseerimise eest kohalik piiskop, mitte paavst; Olaf II pühalikkus on tunnustatud ka Rooma paavsti poolt aastal 1164). Katedraal asub tänases Trondheimis.
Epiloog
Kuningas Olaf II sai pühitsetud märtrina. Peale selle oli ta kõrgesti austatud Norra apostel, sest ta viis lõpule Norra riigi pika ja vaevalise ristiusustamise. Kombinatsioon märtrist ja apostlist on unikaalne ja võib-olla on just see kõige tähtsam põhjus, miks tema tuntus kasvas nii jõuliselt ja levis kaugele.
Kl 2:15 “Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses.”
Keskajal levisid terves maailmas legendid Pühast Olafist ning tema auks ehitati kirikuid kõikjal, kuhu viikingid sattusid: Dublinist Orkney saarte ning Novgorodini. Näiteks Inglismaal on temale pühendatud ligi 40 kirikut ning tema nimeline püha on märgitud kõikides kalendrites. Ka Konstantinoopolis asub kirik, mis on pühendatud Pühale Olafile. Olaf on andnud oma nime paljudele kirikutele üle maailma. Teada on ligi 300 kirikut, kuid tegelik arv on ilmselt suurem.
Stiklestadi lahing tundus olevat valitsemises läbi kukkunud kuninga otsustav häving. Kuid kuningas Olaf II surm saavutas kaks oma peamist eesmärki – Norra ühendamine ja ristiusustamine. Nende lõpliku saavutamise tõttu läbi tema märtrisurma võib öelda, et ühegi teise mehe surm ei ole olnud Norra ja Skandinaavia ajaloos nii suure mõjuga.
Enamasti mõeldakse, et pühakuks kuulutatu elu peab olema patuta. Imed polnud kindlasti ainus põhjus, miks piiskop Grimketel kanoniseerimise läbi viis. Piiskop oli pikka aega kuningas Olaf II vaimulik nõustaja tema valitsemisajal. Ta oli Inglismaalt hästi tuttav viikingite rüüsteretkedega ja mõistis nende mõtteviisi. Ta mõistis kuningas Olaf II-st nii inimese kui ka kristlasena ning teadis, mis oli toimunud Olafiga pärast ristimist. Piiskop Grimketel teadis nõudmistest, mida Jumal usku pöördunud viikingikuningale esitas. Ta oli näinud, kuidas Jumala vägi temas tegutses.
Rm 4:17 “… nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” – Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.“
Kuningas Olaf II teadis väga hästi, et ta ei võitle Stiklestadis ainult paganate vastu. Ta andis oma elu Jeesus Kristuse eest, sest ta pidi mõistma, et kristlusel pole mingit võimalust jääda enamaks kui õhukeseks katteks tolleaegse lõhenenud ja seadusetu klanniühiskonna kohal, kui ta ise ei võta valitsemise vastutust oma kuningriigis. Ta mõistis paremini, kui meie seda tänapäeval teeme, et võitlus ühendatud kuningriigi eest ja võitlus kristluse eest oli üks ja seesama asi. Viikingisõdalasest kristliku kuningani, vastuolulisest valitsejast austatud pühakuni – Norra kuningas Olaf II, Püha Olaf, oli mees, kes leidis usu kaudu surematuse. Mida Olaf eluajal ei saavutanud, saavutas ta oma surmaga – pärast Stiklestadi on Norra riik vaieldamatu fakt. See lõi ka aluse kasvavale kristlusele. Alles pärast kuningas Olafi II surma lahingus 29. juulil 1030 kasvas kristlus aeglaselt välistest regulatsioonidest rahva sisemiseks vagaduseks.
2Sm 22:3 “Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.”
Taani kuningas Knud Suur ei pidanud norralastele antud lubadust anda peale Olaf II surma Norra asevalitsemine üle kohalikele Norra mässulistele ülikutele Einar Thambarskelfir’ile ja Kalf Arnesson’ile. Ta määras norralasi valitsema enda poja Svend Knutssoni ja tolle ema Ælfgifu ning rõhumine muutus palju raskemaks, kui oli Olaf II ajal. Mässulistele oli valetatud. Nad olid uskunud lubajat ja tapnud oma kuninga. Petetud Einar Thambarskelfir ja Kalf Arnesson muutsid meelt ja pöördusid taanlaste vastu ning tõid Kiievist tagasi kuningas Olaf II poja Magnuse, kes peale mitmeaastast sõjapidamist aastal 1035 alles 11-aastaselt Norra kuningaks krooniti ning kes valitses Jumala tahtel mõlemat kuningriiki, nii Taanit kui Norrat kuni enda surmani 1047 aastal.
1Jh 1:8 “Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.”
Ajaloos on pühakuid sageli kujutatud peaaegu inglitena. Tegelikult kulgeb paljude pühakute tee tõelise pühaduseni läbi keeruliste võitluste, aga ka eksimuste ja langemiste. Pühakute tegelikud elulood – mitte pühakute elude peenelt puhastatud tõlgendused – näitavad selgelt, et pühakud käisid enne täiuslikkuse saavutamist sageli keerulisi ja ohtlikke radu. Nii on ka kuningas Olaf II-ga, sest ükski teine mees pole Norrale rohkem tähendanud kui Püha Olaf. Tänapäeval märkame, kuidas meie ajastu vaimsus on tagasi libisemas paganluse juurde, mille Püha Olaf hülgas ja mille vastu ta võitles.
Fl 1:27-28 “Ainult käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt, et mina, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teie kohta, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel, võideldes evangeeliumi usu eest, ega lase vastastel end heidutada millegagi, mis on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ning seda Jumalalt.”
Olaf II on pühak nii lääne- kui ka idakirikus. Tema kanoniseerimise ajal olid ida- ja läänekirik veel ühtsed. Seetõttu austavad Püha Olafit tänapäeval pühakuna nii katoliku kui ka õigeusu kirik. Temast sai viimane ühine pühak nii katoliiklaste kui ka õigeusu kristlaste seas. Täpsemalt õigeusklike jaoks viimane katoliku pühak. Aastal 1054 toimus Suur kirikulõhe ning kristlik maailm muutus. Pühakud on inimesed, kellel on eriti lähedane side Jumalaga. Olafit ei kuulutatud pühakuks tema tegude pärast eluajal, vaid tegude eest, mis juhtusid pärast tema surma (imeteod ehk miraaklid on kirja pandud raamatusse nimega Passio Olavi, vaata lisa siit). Seetõttu tähistatakse Olavipäeva 29. juulil (Skandinaavias Olsok), tema surmapäeval.
Olavitee
Kristlikud palverändurid üle kogu maailma hakkasid Nidarose katedraali Trondheimis külastama ja kuni 17. sajandini oli Nidaros üks Põhja-Euroopa tähtsamaid palverännakukohti. Peale 16. sajandi alguses Rootsis toimunud usupuhastust keelas protestantlik kuningas Gustav Vasa 1544. aastal palverännakud Rootsis ja palverändurite rada unustati. Kuid kohalik Olafi lugu elas edasi ja alates 1980. aastatest on Euroopas palverännakute vastu üha kasvav huvi. 2013. aasta septembris taasavati Püha Olafi rada ja taas saavad sajad matkajad üle kogu maailma kõndida Püha Olafi jälgedes läbi ajaloolise maastiku Nidarose katedraali poole Trondheimis. Norras on neid palverännakuradu üheksa! Trondheimis toimub iga aasta Olevipäeval, 29. juulil, Püha Olafi auks festival.
Eestis paiknesid Pühale Olafile pühendatud kirikud ja kabelid Saaremaalt Tallinnasse kulgeva veetee ääres: Sääre kabel, Saastna kabel, Vormsi kirik, Nõva kirik, mõlemad Pakri saare kabelid ja Oleviste kirik. Neis kirikutes peetakse igal aastal 29. juulil Olavipäeva. Tänases Eestis märgib Olavitee kunagist mereteed, mis algab Sõrve sääre tipust ja kulgeb piki Saaremaa, Lääne- ja Põhja-Eesti rannikut Oleviste kirikuni Tallinnas, et sealt edasi Soome kaudu ühineda Trondheimi kulgeva teega.
Allikas: SA Olav Püha Fond. Olavitee Eestis ja veeteed 13. sajandil.
Aita säilitada meie kultuurilugu. Nõva kirik vajab Sinu toetust. Kogudus on tänulik annetuse eest!
Arveldusarve:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Nõva Püha Olevi kogudus
Swedbank EE702200001120116909
“Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.” (Lk 6:38)
Palve: “Lahke Jumal, arenda meie sees helduse vaimu, mis on valmis aitama kaasinimesi. Aamen”.
Õnnistus on nii andmises kui ka vastuvõtmises.
