“Kui Juhan Pillapärt kinkis Nõva kirikule aastal 1891 tornikella, lasi ta sellele kirjutada Jeesuse sõnad: „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.“ (Lk 15:10). Sellega soovis toonane kiriku toetaja oma heateo asemel rõhutada Jumala armu ja meeleparanduse olulisust iga inimese elus. Nõva kirik võib küll olla kogu mandri-Eesti väikseim, kuid sellest lähtuv sõnum võib olla nagu sinepiiva, millest sirguv taim kasvab suureks puuks terves kirikus.”
(Lõik EELK Saare-Lääne piiskopkonna piiskop Anti Toplaane jutlusest Nõva kirikus 24. augustil 2024 “Meie ligimene”.)
Juhan Pillapärt oli Nõvalt pärit Eesti talumees, kes kinkis Nõva kirikule 1891. aastal tornikella. Foto: Nõva kogudus.
Ta elas ja tegutses Nõva piirkonnas ning on ajaloolistes vallakohtu protokollides mainitud ka kohtumehena.
Pastor Johannes Ernst Mickwitz
Alates 1870 kuulus Nõva piirkond Harju-Risti koguduse alla. Harju-Ristil ja Nõval teenis kella kinkimise ajal 1881-1893 pastor Johannes Ernst Mickwitz ja Juhan Pillapärt kuulus Harju-Risti kogudusse. Tol ajal oli Nõva kirik kasutusel abikirikuna (siis kõneldi Nõva kirikust kui Nõva kabelist). See aeg oli Nõva kirikule viljakas periood – 1885. aastal sai Nõva kirik endale ka uue oreli ning ka 1893. aastal teise tornikella. 24. juulil 1919.a. kinnitati Nõva kogudus iseseisva kogudusena, kuid kuni aastani 1989 oli sellel jätkuvalt Harju-Risti kogudusega ühine vaimulik.
Nõva kirikule tornikella kinkimine kohaliku mehe poolt oli väga muljetavaldav akt. Ja on seda kindlasti ka tänapäeval. Kirikukella valmistamiseks soetatud materjal ja töö oli tellitud kellade valamisele spetsialiseerunud valukojast. Kella valmistamine oli ja on kallis töö. See on annetus, mis pidi olema kinkijale tõsine pingutus.
Kirikukella maksumus 1891. aastal (ja üldisemalt 19. sajandi lõpu Tsaari-Venemaal, kuhu kuulus ka Eesti) sõltus otseselt kella raskusest (kaalust puudades), materjalist ning sellest, kas tegu oli uue kella valamisega või vana ümbervalamisega. Kui soovida arvutada konkreetse kella maksumust, oli reeglipärane pronksist kirikukella hind sel perioodil ligikaudu 15–20 rubla ühe puuda (1 puud = 16,38 kg) kohta. Tsaariaegse statistika ja kirikuraamatute põhjal kujunesid väiksemate tornikellade, kaaluga ~30 puuda ehk ligikaudu 500kg, hinnaks Tsaari-Venemaa rublades umbes 500-600 rubla. Juhan Pillapärti poolt kingitud tornikella kaal on hinnanguliselt 10(?) puuda (ehk 165kg?) ja võis maksta ~200 Tsaari-Venemaa rubla. Selleks, et mõista, kui kallis oli kirikukell koguduse jaoks 1891. aastal, saab summasid võrrelda toonaste palkade, hindade ja võimalustega:
- Tavaline kuupalk: 19. sajandi lõpu Eestis teenis lihttööline või vabrikutööline keskmiselt 15–25 rubla kuus.
- Lehm: Hea lüpsilehm maksis umbes 25–40 rubla.
- Koguduse panus: Keskmise, üle 500kg-se kirikukella ostmiseks kulus tihti terve valla või kihelkonna mitme aasta annetuste raha või suurmõisnike (patroonide) kopsakas eratoetus.
Nõva kirik on olnud üks väga vähestest õnnelikest, mille tornikellasid okupatsioonivõimud I ja II ilmasõja ajal ära ei rekvireerinud. See oht oli reaalne 1915. aastal, mil admiral Gerassimovi korraldusel võeti maha paljude Lääne-Eesti ja saarte kirikute kellad, et takistada nende langemist pealetungivate sakslaste kätte. Kokku ligi 200 kella koguti Haapsallu, laaditi vagunisse ja saadeti Venemaale. Tagasi need ei tulnud. Tõele au andes – vastavalt Tartu rahu sättele saatis Venemaa Eestisse küll tervelt 170 kella, kuid noist ükski ei pärinenud siitmailt, vaid hoopis Poolast, Hollandist, Venemaalt ja mujalt. Veel 1942. aastal kuulutas Saksa okupatsioon Reichi heaks välja “vabatahtliku” vasekogumise kampaania, mis viis kellad Põltsamaa, Kolga-Jaani ja Türi kirikuist. On väike ime, et Deutsche Ordnung veel midagi alles jättis, sest 1942. aastal süstematiseeriti ja koguti Eesti kirikukellade loend eesmärgiga need rekvireerida.
- Kuula saadet “Kirikukelladel on oma saatus”
- Loe artiklit “Kellakuma minevikust”
Vaskplaat Juhan Pillapärti haual oleval rauast ristil 1. septembril 2026. Foto: Nõva kogudus.
Tekst ristiplaadil: “Juhan Pillapärt, Sünd 10 Okt 1823, Surnd 10 June 1891. Ma tahan kätte wõtta ja oma isa juure miña. Luka 15p. 18s.”
Juhan Pillapärti haud asub mõisaproua Josephine Magdalena von Baggehufwudt’i haua lähedal, veidi kirde suunas, Nõva surnuaed 2. kvartal, 191. Nõva kiriku kellatorni kõrgus on 16,5m. Kellad asuvad 10m kõrgusel. Fotod: Nõva kogudus.
Nõva kiriku tornikellasid parandati 1936. aastal. Kogudusele läks see töö maksma 39,13EEK (Juhan Kilumetsa uurimus: EELK arhiiv 5336, aastad 1924-1938. Aruanne 7). Eesti kroon (kuld-kroon) oli sel ajal väga stabiilne vääring. Et sellest summast paremini aru saada, saab seda võrrelda toonaste hindade ja palkadega. Väärtuse kontekst: 1930.-ndate aastate teises pooles oli töölise keskmine kuupalk Eestis umbes 40–70 krooni. Seega vastas kirikukellade parandustöö ligikaudu ühe töölise poole kuu kuni terve kuu teenistusele. Parempoolsel fotol on Nõva kiriku suurem tornikell, mille kinkis 1891. aastal kohalik talumees Juhan Pillapärt. Fotod: Nõva kogudus.
On haruldane, et nii väikese kiriku kellatornis, nagu seda on Nõva kirik, on tervelt kaks kella. Väiksema kella annetas Ado Rosman 1893. aastal (uurimus temast on veel ees; kas keegi aitaks?). Mõlemal kellal on kella kinkija kohta kirjutatud, et kell on “Juhan Pillapärti / Ado Rosmani mälestuseks”, mis tekitab tänapäeva lugejas imestust. Täna võiks seda teksti lugeda-mõista, et kinkija kinkis kella kirikule mälestuseks. Foto: Illimar Toomet
Nüüd kui lugu kirikule tornikella kinkimisest on teada, tekib küsimus, mis mees see Juhan Pillapärt oli? See, et ta oli kutsutud valda kohtumeheks, võib viidata, et tegemist oli lugupeetud inimesega. Allpool võime lugeda, kuidas Juhan Pillapärt enda õiguste kaitseks pöördus kohalikku vallakohtusse. Kui on huvi, siis vaata ka väljavõtet Nõva protokollide nöör-raamatust, kus 19. juunil 1885 on toimunud vallakohtu vaidlus, milles kaebuse esitajaks on Juhan Pillapärt.
Leheküljed Rahvusarhiivis asuvast kohtutoimikust Juhan Pillapärti kaebusest. Kuvatõmme Rahvusarhiivi veebist.
Vallakohtu 19. juuni 1885 toimikus on kirjas:
“Ette tuli Juhan Pillapart ja kaebas,et Fröua on tema koha ära müünud ja uus peremees Jüri Peetuli tuli oma waraga 4 nädalit enne Jüripäewa sisse, ja tegid kaupa koha ehituse pärast. Tallitaja J.Järw ja kohtu kõrwamees J.Mespak olid kaa kuulamas. Esmalt keller maksis 5 rbl. köök 5 rbl. Wanaperemees ütles, et üks loomade laut on pärast tehtud seda wiin mina ära; ja uusperemees ütles mis waku raamatus on peab jääma, aga mis wakkus ei ole wii ära! Sii jäi wanaperemehele 3 heina küünt, saun, sepapada, ait ja 2 lauta mis aida külges. Elutoa ukse hinged ja akned 10 rbl. lauda ukse hinged ja töine kaew 7 rbl.kokku 27 rbl. seda maksis Jüri Peetuli wälja. Weel ahju osmused ja raud mis üle ahju on jääwad wana peremehele. Ja wanaperemees läks 8mal Juunil neid ära wötma, aga uus peremees ei lasknud; seepärast et 2 wärawad ja wärawa haagid on ära wöetud ja paeskiwist ikesid ei wöta uusperemees wastu waid ütleb et kaupa aeg tema käskinud telliskiwidest teha, aga wanaperemees pöle seda mitte lubanud. II Nüüd kaebas uus peremees Jüri Peetuli et Juhan Pillapart on 2 saarepuud 4 kadakast maha rajunud ja pealegi weel 8mal Junil teda hirmsaste söimanud ja koha ostmise aeg ütelnud wanaperemees: minu öigus on ölma all, mina saan rauad,aga sina saad walged lauad. III Kohus möistis ehk tellis, et pidid ära lepima ehk rahu tegema aga nemad ei tahtnud, siis sai Protukoll wälja ja kihelkonna kohtu Härra öiendada jäätud.
Kohtupea wanem Juhan Tiidumann XXX
” körwamees Juhan Mespak XXX
” b)Jaagub Körwemann XXX”
Nõva kirik jaanuarikuus 2026. Foto: Illimar Toomet
EELK Nõva Püha Olevi kogudus on tänulik kõigile, kes aitavad annetusega kaasa auväärses eas pühakoja püsimisele. Aita säilitada meie kultuurilugu!