Keskpäevapalvus 13. mail 2026
Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“ (Lk 23:46)
Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge.
Mõnikord rändab mu mõte küsimuse juurde: millised võiksid olla minu elu viimased sõnad? Mis liigub minu peas või südames siis, kui teen praeguses maailmas oma viimased hingetõmbed ja sulgen viimast korda oma silmad? Sellele küsimusele on muidugi väga raske vastata, sest keegi meist ei tea, millal meie elutee lõppeb ja milline täpselt ON selle teekonna lõpp. Aga küsimus igatahes jääb.
Viimane foto. Major Paul Maitla (esireas vasakult esimene) koos kaaslastega vahetult enne hukkamist 10. mail 1945 Tšehhi linna Nymburki lähedal. Foto: Michal Plaveci kogu.
Möödunud pühapäeval (10. mail 2026) möödus 81 aastat legendaarse eesti ohvitseri ja võitleja Paul Maitla surmast. Paul Maitla (1913-1945) näitas üles erilist vaprust Auvere ja Sinimägede lahingutes Narva lähistel, kus tema juhitud üksus hoidis koos teistega 1944. aasta suvel nädalate kaupa kinni ülekaalukaid Vene vägesid. Maitla oli sunnitud koos saksa armeega Eestist lahkuma – ja seejärel kadusid tema jäljed aastakümneteks. Alles 2005. aastal avastati ühest Tšehhi arhiivist materjalid, mis tõid selguse Paul Maitla saatusesse II maailmasõja lõpul. Koos kaaslastega hukati ta ühe Tšehhi linnakese lähedal mahalaskmise läbi. Arhiivist leiti fotod, mis jutustavad Paul Maitla ja tema kaaslaste elu viimastest minutitest. Mehed seisavad vaikides ühe puu all ja teevad seal oma viimast suitsu, nende ümber relvastatud tšehhi kommunistid. Nende meeste elu sai tol hetkel mõõta ühe sigareti pikkusega. Iga tõmbega muutus maine elu aina lühemaks – ja surm tuli üha lähemale.
Minu jaoks isiklikult on see üks dramaatilisemaid fotosid, mida olen näinud. Seda fotot vaadates muutud ka ise kuidagi vaikseks. Taas kerkib esile küsimus: mida võisid nood eesti sõdurid, kaugel oma kodumaast ja lähedastest, sõna otseses mõttes surmaga silmitsi seistes – mõelda ja tunda? See on minu jaoks omamoodi painav hetk, sest tahes-tahtmata küsin ka iseenda käest: mida mõtleksin mina samas olukorras; kuidas läheksin mina vastu oma ajalikule surmale sarnases olukorras?
Ilmselt ei oodanud Paul Maitla oma elu- ja võitlusteele sellist lõppu, kuigi ta võis sellega arvestada. Seevastu JEESUS teadis, et Tema elu lõppeb alandava ja ränga ristisurmaga Jeruusalemma linna müüri taga Kolgata mäel. Selle surma pärast oli Jeesus kui Jumala Poeg üleüldse maailma tulnud, meie sarnasena inimeseks sündinud. Tema surm ei olnud tööõnnetus või mingisugune kahetsusväärne äpardus. Jeesus teadis algusest peale, et Tema on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu – nagu ka Ristija Johannes avalikult tunnistas (Jh 1:29). Jeesuse surm tõi maailmale elu. Tema ahelad vabastasid inimkonna patu ahelatest. Tema vermete läbi oleme meie terveks saanud.
Ometigi suri Jeesus täpselt nii nagu kõik teised inimesed surevad. Tema surm ei olnud mingi varjusurm või jumalik pettemanööver, illusioon. Jeesus suri päriselt ja täielikult. Temagi tundis vähemalt sedasama mahajäetust ja üksindust, mida iga teinegi inimene võib tunda surma palge ees seistes. Ta tundis vähemalt sedasama, mida tundis Paul Maitla koos oma kaaslastega kaugel kodumaast. “Elii, elii, lemaa sabahtani?” – „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? (Mt 27:46). Nõnda hüüdis Jeesus ristil.
Ometigi ütles ta veel midagi, nimelt: “Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!” Nendes Jeesuse sõnades on suur, sügav ja täielik USALDUS Jumala, taevase Isa vastu. Nendes sõnades on USK, et Jumal on suurem kui meie maine surm – ja et Temaga KOOS, Tema käest kinni haarates läheb meie teekond ka surma pimedusest edasi. Jeesus kui Poeg andis end Jumala kätte, kelles – nagu me teame – on igavene ELU. Need, kes siin maailmas surevad koos Jumalaga, need ka elavad seal koos Temaga igavesti. Jumal äratas Jeesuse surmast üles. Selles usus vaatas Jeesus surmale otsa – ja sai nõnda surma võitjaks.
Vana Testamendi laulik ütleb: “Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal” (Ps 31:6). Kuigi meist keegi ei tea, milline saab olema meie maise elurännaku lõpp, võime siiski PALUDA, et meie suus ja südames oleksid sel hetkel Jeesuse sõnad: “Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!” Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal. Aidaku meid selleks Kolmainus Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim. AAMEN
“Tšehhi põrgu” – seal jäi sõja lõppedes ~7000 Saksa poolel sõdinud eesti sõdurit kommunistide kätte lõksu ja nendest umbes pooled mõrvati. Sõda oli lõppenud, kuid tapmine omakohtu korras jätkus.
10. mail 81 aastat tagasi mõrvasid tšehhi kommunistid major Paul Maitla, kes oli siis 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 45. rügemendi ülem.
Eesti Leegionis teenis 70 000 eesti meest, 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 sundmobiliseeritut. 20 000 eesti meest langes. Nõva kirikuaias, Vabadussõja mälestusmärgi juures on nende langenud meeste mälestuseks väike Eesti Leegioni lipuke. Foto: Nõva kogudus.