17. augustil 2025 Nõva kirikus
Teenimine
Sõna teenimine ei kõla hästi. Sel on taustaks sõnad teenija, teener, kuni orjani välja. Või siis vaeva ja higiga endale elatise teenimine. Ja ikkagi seostub teenimine isanda ja teenija olemasoluga.
Kohe tekib küsimus – aga ma ju teenin iga päev kedagi, olgu siis tööl, või kodus. Lapsed vaja toita, pesta, kooli saata, ja lisaks kogu pere tarvis vaja käia tööl orjamas, et oleks raha, mille eest peret toita, pesta, kooli saata jne.
Teenimine võib olla ka auväärne – parlamendisaadik on ju “rahva teener”, nagu ka minister. Sellele vaatamata on mõiste “teenimine” tähendus rahvameeles – kõik see, mis on käsuna peale sunnitud, mis vajab tegemist, see seob, kohustab, sest inimene ei tunne end iseenda peremehena.
Omaette teema on, kuidas me nimetame ema ja isa tööd ja kohustusi lastega peres. Sa pead oma töö ära tegema – kas sa tahad või mitte, sa ei ole oma vaba tahte all. Samas on pere armastuse kodu. Sa täidad oma kohust rõõmuga, kuni jaksad. Ja kui enam rõõmuga ei jaksa, siis muutub kõik vaevaks ja teenimiseks. Mind huvitas, kas on olemas spetsiaalne sõna, mis kirjeldaks teenimist armastuse ja rõõmuga. Aga veel suurem küsimus on, kas Jumala teenimisele on mingit maist alternatiivi?
Meil on mõiste “Jumala teenimine”. Keeles oleneb, kummal sõnal on rõhk: kas teenime meie või teenib Jumal. Kuna me ei tea, kuidas teenida, siis on hea, kui uurime, kuidas Jumal meid teenib. Kõige ilmekamalt väljendub see Mt 20: Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” , aga ka kirjas Hebrealastele (Hb 1) inglite kohta: Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?
Meie Jumala teenimisest rõhuga esimesel sõnal. See on keeruline, sest omast peast ei oskaks me kuidagi Jumalat teenida, sest Tal on kõik olemas, ta justkui ei vaja teenimist. Siin väljendub inimese osa selles, et ta elab Jumala tõelisuses, ta kuuletub Jumalale, tajub Tema ligiolu igal hetkel. Jumal soovib, et inimene on rõõmus Temaga, ning väljendab Jumala armu üleküllust tänus ja kiituses.
Sõna diakon algne tähendus oli “lauas istujaid teenima, toidu eest hoolt kandma”. Vaba mees antiik-kultuuriruumis pidas seda enda jaoks ebaväärikaks. UT-s saab aga see mõiste kristlase elus keskse koha (1Pt 4): Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus. Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata! Teenige igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.
Kirjas roomlastele kirjutab Paulus teenimise annist võrdsena teiste seas (Rm12): Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik. Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!
Igasugune ligimese teenimine olgu pühendatud Issandale ning seda peetagu jumalateenistuseks, nagu on kirjas Ef 6: mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist. Kristus on jätnud meile eeskuju, kuidas toimida suhetes ligimestega. Seega võime kõigel heal, mida tahame teha Jeesusele, lasta osaks saada oma vennale ja õele kristuses. See oleks piltlikult selline: Jumala arm voolab meist läbi, see tekitab armastuse tunde Jeesuse vastu. Kuna seda armu on nii palju, seda jääb üle, hakkab üle voolama, siis kõik, kes on su läheduses saavad osa sinus pulbitseva Issanda-armastuse allikast, või puskkaevust.
Kuidas see toimib meie argipäevas? Sõna “teenija” kreeka keeles tähendas galeeriorja, kes oli oma koha külge kinni aheldatud ja pidi koos teistega ühesuguses rütmis sõitma. UT-s kasutati seda sõna inimeste puhul, kes Jeesuse kohta käivaid pärimusi peast teadsid ja vastpöördunutele edastasid. Lk ev-i alguses on sõna “sõnasulased” just selles tähenduses. Meie kirikutöö tegijad teevad suht sama asja, preestrid teenivad oma kogudust. Seega, vaimulikus mõttes oleme sõnaga “teenima” leppinud.
Tuleme tagasi pere-suhete juurde. Ladinakeelne sõna “famula” = teenijanna on seotud sõnaga “familia” = perekond. See ajalooline seos toob esile, et perekonna sees on alati eksisteerinud töö ja tegevused, mis on seotud teenimise või teenistusega. Ometi just peresiseselt sõna “teenimine” hakkab kõige enam kõrva häirima. Ema hoolitsust laste eest ei saa nimetada teenimiseks, ka maises mõttes. See on midagi enamat, midagi üllamat, see tuleneb armastusest, isiklikust rahulolust ja väärtustest, tegelikult tuleneb see hinge sügavuses paiknevast omakasupüüdmatust armastusest.
Kuidas see armastus sinna hinge sattus? Jumal on armastus, seega saab see olla vaid Jumala poolt sinna asetatud. Nii näeme, et Jumal hoolib kõigist, ta tahab et kõik pääseksid, ta on inimese vabastaja maisest orjapõlvest, kus peetakse ligimese teenimist orjatööks. Paulus kirjutab kirjas galaatlastele (Gl 5): Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!
Aamen
Vikaarõpetaja Ülo Liivamägi teenimas Nõva kirikus 17. augustil 2025