Foto: Illimar Toomet
Täna oli siis mu hüvastijätu jutlus Nõval, Püha Olevi koguduses.
Jutluse aluseks andis kirikukalender katke Luuka evangeeliumist – Lk 3: 15-18, 21-22:
“Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias. Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!” Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.” Ka veel paljude muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.”
Tänane Jeesuse ristimispüha on küllap õige hetk, et rääkida jälle kord nii Jeesuse ristimisest kui selle kaudu ka meie endi ristimisest. Nüüd, ilmumisaja alguses seisab Jeesus meie ees juba umbes 30-aastase täismehena, kelle avaliku tegevuse vägevaks avaakordiks saab tema ristimine Johannese poolt Jordani jões.
Miks siis Jeesusel, Jumala Pojal, oli vaja, et teda ristitaks? Johannes ristis rahvast neid meeleparandusele kutsudes ja see ristimine andis ristituile uue lisajõu oma elu muutmiseks. Jeesus põhjendas enda ristimist aga vajadusega kõike õigust täita.
See õiguslik alus oli Jumala, Tema Isa tahe, kes oli prohveti kaudu rahvast noomides kuulutanud:
Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd! Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast! Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.“ (Js 1: 15-18)
Juutidel olid rituaalsed pesemised usutalitusena elu lahutamatuks osaks, aga ometi erines Johannese ristimine sellest milleski väga olulises ja just see oli enesele rahva tähelepanu tõmmanud. Kõik need senised pesemised olid oma sisus jäänud vaid formaalseteks kombetalitusteks, milles aga puudus päästevägi. Nagu kirjutab oma kirjas apostel Peetrus, olid seda päästet hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kuid ei aega ega kohta, kus see ilmsiks saab, nad ilmutustest ei leidnud.
Nüüd oli aga Johannese ristimine täis seninägematut väge, mis andis ristitavatele kindluse, et nad on Jumalaga lepituse leidnud ja saanud Temalt ka vajaliku jõu, et oma eluviise muuta. Jeesus andis oma sooviga mõista, et see ristimine oli Jumal Isa poolt määratud olulise tähendusega toiming ja kui see ristimine nõnda mõjus inimestele, kuidas pidi see siis veel mõjuma Jumala Pojale? Me ei tea, Jumal teab, aga Jeesuse käitumine näitab, et ka Tema pidas selle riituse läbimist enese jaoks vajalikuks.
Ilmselt alandus Jeesus seda sümboolset pesemist vastu võtma, et inimlapse kuju kandes ka ise seesmise pöörde jaoks vajalik jõud leida, sest ees ootas ju nüüd jumaliku missiooni täitmine. Taevane Isa annab selle jõu ristituile kaasa ristimiskingiks. Mida aga ristitu selle imelise kingiga edasi peale hakkab, on juba tema enese valik ja vastutus.
Jeesus ütleb, et „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“(Mk16:16) „Tõesti, tõesti“, ütleb Ta: “ kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.“ (Jh 3:5-6) Niisiis – ristimine kingib ristitavale tiivad, nendega lendama saab aga õppida ainult usu läbi. Ka siis, kui elutee on meid viinud läbi katsumustest, on just see Jumala kingitus selleks päästerõngaks, mis meid vaimulikult elavana hoiab ning oma esivanemate usuliste juurtega ühendab. Aga seda kõike ikka vaid siis, kui ise usus näoga Jumala poole seisame.
Kümme aastat siin kantslis jumalasõna kuulutades olen ma püüdnud vältida rääkimist mina-vormis, sest pole seda sobilikuks pidanud. Täna olen ma siin aga juba uues rollis ja see lubab mulle ka erandi ja seda just seepärast, et Jumala vägi on ilmutanud end korduvalt ootamatul ja lausa uskumatul kombel ka minu elus.
Inimene võib suuri plaane teha ja ka nende realiseerimiseks visa vaeva näha aga, nagu ütleb psalm 127: „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga.” Olen kogenud Jumala juhtimist kõigis oma senise elu suurimais pöördepunktides ning küllap ongi just see andnud mulle tarkuse edaspidiseks mitte ise pikki ja oma arust tarku plaane teha, vaid see raske ja minu jaoks ilmselt tänamatu töö hoopis Jumala hoolde usaldada.
50 aastat tagasi, 18- aastase noorukina sain ma tuttavaks oma elu armastusega ja napilt mõni kuu hiljem me abiellusime. Minu sõprade arust oli see samm selge hullumeelsus…
33 aastat tagasi ei planeerinud me oma sünnilinnast mingisse suvalisse maakolkasse ümberkolimist aga nii see üsna ootamatul moel ometi juhtus.
30 aastat tagasi tõi Jumal mu lausa käekõrval ühte mulle seni tundmatusse kirikusse ristimiseks ja teoks see seal ka sai.
15aastat tagasi ei planeerinud ma sugugi usuõpinguid, kuid ometi juhtus seegi ja sinna kulusid selle peale järgmised 5 aastat.
10 aastat tagasi ei planeerinud ma oma edasist elu vaimulikuna aga ometi nii see juhtus.
7 aastat tagasi ei planeerinud ma preestripühitsuse saamist, sest ei pidanud end selle vääriliseks kuid ometi läks teisiti. Ristitust sai Jumala tahtel ajapikku ristija ja seda aulist ülesannet olen ma täitnud ikka kogu oma südame ja kogu oma mõistusega.
Võib niisiis öelda, et planeerijana olen ma kõigi nende aegade vältel üsna saamatu olnud ja nii on see paraku ka täna. Ma ei tea, miks pidi siinne koguduse teenimine lõppema just nüüd. Jumal teab. Tema sulgeb ühed uksed, et siis avada järgmised ja minule jääb sellele juhtimisele üksnes järgneda, tehes seda usus ja usalduses.
Ma tänan Jumalat, meie piiskop Tiit Salumäed ja kõiki siinse koguduse inimesi selle usalduse ja armastuse eest, mille toel need minu 10 aastat elust siin on kulgenud!
Issand on mulle siinse tööpõllu andnud ja nüüd on Issand selle mult võtnud.
Issanda nimi olgu kiidetud! Aamen!