Jutlus Nõva kirikus 3. juunil 2022
Lk 15:1-10. Kadunud ja jälle leitud
Mida aga tähendab, et inimene on Jumalale kaduma läinud? Kuidas see juhtus? Piibel räägib sellest, kuidas Aadam ja Eeva, esimesed inimesed, otsustasid rikkuda Jumala loomisseadust (sõid keelatud puust) – ning valisid sellega Jumalast lahusoleku ja surma. Nad olid nagu lambad, kes eraldusid ülejäänud karjast ning läksid ekslema oma rada. Ka tänasel päeval võime näha, kui palju selliseid „Aadamaid“ ja „Eevasid“ on meie ümber. Nad kasutavad päevast-päeva Jumalalt saadud elu ja maailma, kuid ei taha midagi teada Jumalast – elu Andjast. Nad elavad nagu lapsed, kes väldivad mõtet, et kusagil on nende isa ja ema. Eneselegi teadmata elavad nad otsekui orvud ja kodutud – ja astuvad nõnda surma poole…
Tänases evangeeliumiloos hakkab kõigepealt silma, et patused inimesed lähenesid Jeesusele Teda kuulama. Patused inimesed tulid Jeesuse juurde! Võib olla me ei oska näha selles midagi erilist. Inimesed käivad ikka teiste inimestega läbi. Mõtlema paneb aga variseride ja kirjatundjate reaktsioon, kui nad nägid avalikke patuseid minemas Jeesuse juurde – ja eriti seda, et Jeesus võttis nad vastu, lausa sõi nendega koos! Variseride ja kirjatundjate arusaam oli selline, et patune ei saa iialgi minna selle juurde, kes on püha. Eriti selgelt tuleb selline arusaam esile Vanas Testamendis. Inimene ei tohtinud näha Jumalat, sest Jumal on püha, inimene aga patune – ning seetõttu pidi inimese kohtumine Jumalaga tähendama talle kindlat surma. Isegi Jumala pühakotta võisid minna ainult need, kes olid end eelnevalt rituaalselt puhastanud; need, kes olid saanud puhtaks Jumala ees. Need, kelle patud olid lunastatud!
Kui nüüd variserid ja kirjatundjad nägid avalikke patuseid Jeesuse juurde minemas ja Jeesust neid vastu võtmas (nendega ühes lauas söömas!), siis mida pidid nad sellest järeldama? Nad võisid mõelda, et a) Jeesuse jaoks on ükskõik, kas inimene on patune või mitte ehk siis b) Jeesus ei pea pattu patuks, vaid õigustab seda. Sellest tegid nad järelduse: ka Jeesus ise ei saa olla püha, vaid Ta isegi on patune! Seda, milles variserid ja kirjatundjad võisid Jeesust süüdistada, seda näeme ka tänases maailmas – ja mõnikord kahjuks ka kirikus! See, mis Jumala silmis on Tema loomiskorra rikkumine, peetakse tänapäeval inimõiguseks! Öeldakse, et sellist asja nagu „patt“ pole tegelikult olemaski. See on lihtsalt vanade aegade väljamõeldis! Isegi kristlaste hulgas, mõnikord ka kiriku juhtide hulgas on neid, kes „tõlgendavad“ Jumala seadused vastavalt „moodsa maailma“ arusaamadele – ja teevad sellega Jumala Sõna tühjaks. Sellise käitumise õigustamiseks öeldakse: „Aga Jeesus ju võttis ka patused vastu; patused ei olnud Jeesuse jaoks probleem!“
Kas aga Jeesus tõepoolest mõtles nii? Ei, kindlasti mitte. Mäejutluses ütles Jeesus: Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma (Mt 5:17). Jeesus võttis patuseid inimesi vastu ainult ühel eesmärgil: et neid igavesest hukatusest päästa, neile kõik nende patud andeks anda, kinkida neile uus elu ja juhtida neid tagasi Jumala juurde! Selle tõenduseks rääkis Jeesus tähendamissõnad kadunud lambast ja rahast – ning kõige lõpuks loo kaduma läinud pojast, kes tuli tagasi koju. Need lood välistavad igasuguse võimaluse, nagu oleks Jeesus pattu kuidagi õigustanud, ilustanud või lausa olematuks muutnud. Me ei tohi iialgi unustada: just nende pattude pärast lasi Jeesus end Suurel Reedel Kolgata mäel risti lüüa ja hukata. Just nende pattude pärast loovutas Jumal oma ainusündinud Poja Jeesuse, et igaüks, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu (Jh 3:16). Kui inimese patt oleks Jumala silmis tühiasi, kas Ta oleks siis patu pärast toonud sellise ohvri?
Kahes tähendamissõnas, mida täna kuulsime – kadunud lambast ja kadunud rahast – näeme Jumala mõtteid meie, inimeste kohta. Karjane jätab 99 lammast ja läheb otsima ühtainust. Naine jätab kümme drahmiraha ja hakkab innukalt otsima üht kaduma läinut. Miks nad seda teevad? Võiksime ju mõelda: kas siis maksab minna otsima ühtainust lammast (panna end sellega Iisraeli mägimaastikul ohtu!), kui üheksakümmend üheksa jäi lauta?! Kas selline vaev tasub end ära? Aga – võime kujutleda perekonda, kus on viis või isegi kümme last. Kui üks lastest läheb kaduma, kas ema-isa võiksid siis mõelda: ah, neli (või üheksa) on veel kodus, mis sellest ühest ikka otsida!? Tõelise lapsevanema jaoks poleks selline asi mõeldav! Vastupidi, nad teevad kõik, et too laps leida – ja nende süda on valust ja murest murtud, kuni laps pole kodus. Miks? Selle pärast, et nad ARMASTAVAD kõiki oma lapsi! Just seesama on ka Jumala juures! Jumal armastab igat inimest ega taha, et ükski kaduma läheks! Jeesus, Jumala Poeg, tuli ja lasi meie eest end alandada ja teotada ja hukata – selleks, et kõik jõuaksid taevase Isa koju.
Jeesus räägib, et ka taevas tõuseb rõõm ühe patuse pärast, kes meelt parandab. Need, kes leidsid kaduma läinud lamba ja raha, tegid rõõmupeo. Maailmas on mitmeid põhjuseid tõeliseks ja siiraks rõõmuks. Aga kõige suurem rõõm tõuseb sellest, kui Jumala juurest kaugele eksinud inimene jõuab tagasi. Kõige suurem ime on see, kui Jumalale surnud ja kiviseks muutunud süda avaneb korraga ja saab elavaks; kui uskmatuse asemele tekib usk ja usaldus.
Head sõbrad! Jumal otsib ka täna kadumaläinud poegi ja tütreid. Pangem seda tähele ja laskem Jumalal end leida ja päästa, kuni pole hilja. Tulgu meiegi ellu taevane rõõm sellest, et kaduma läinu on leitud ja surnu on saanud elavaks!