Kristuses oleme vabad
„See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.” 1Jh 5:4
Mõeldes vabadusele, meenuvad esmalt mõtted, et vabadus tähendab piiride puudumist. Et inimene saab teha, mida tahab, toimida nii, nagu talle meeldib, ega pea seejuures kellegagi arvestama. Selline vabadus oleks võimalik ehk üksikul saarel, kus inimene elab täiesti üksinda. Aga niipea, kui meie kõrvale tuleb teine inimene, hakkame sõlmima kokkuleppeid, sest ühises ruumis elamiseks on vaja arvestada ka teistega. Tekivad reeglid, seadused ja käsud.
Seetõttu võime täna endalt küsida: kas ma olen vaba? Mida tähendab minu jaoks vabadus? Ja mida tähendab kristlase vabadus? Sageli arvatakse, et kirik on täis käske, keelde ja reegleid ning et kirikuga liitudes inimene justkui kaotab oma vabaduse. Minu kogemus on aga vastupidine. Kristuse läbi olen ma vabaks saanud. Temas olen leidnud tee tõelisse vabadusse.
Tänases Markuse evangeeliumi kirjakohas küsitakse Jeesuselt, miks Tema jüngrid ei paastu nagu Johannese jüngrid ja variseride jüngrid. Jeesuse vastus on tähelepanuväärne. Ta ütleb: „Ega peiupoisid või paastuda sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Niikaua kui peigmees on nende juures, nad ei või paastuda.” (Mk 2:19) Jeesus ei tulnud lihtsalt selleks, et anda inimestele juurde uusi reegleid. Ta tuli tooma midagi uut. Seepärast räägib Ta vanast kuuest ja uuest riidetükist ning vanadest lähkritest ja värskest veinist. Uus vein vajab uusi lähkreid.
Kristuses on midagi uut alanud. Tema ei kutsu meid elama ainult väliste reeglite järgi, vaid suhtesse Jumalaga. Seda sama näeme ka Pauluse sõnades Kolossa kirjas. Ta ütleb: „Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus.” (Kl 2:16–17) Ja edasi hoiatab ta inimeste käskude ja õpetuste eest: „Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta!” Need võivad väliselt paista väga vagad ja õiged, aga Paulus ütleb, et neil ei ole tegelikult jõudu inimese südame muutmiseks. See on oluline erinevus. Kristlus ei ole lihtsalt nimekiri asjadest, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kristlik usk on suhe elava Kristusega.
Kristus õpetas, et suurim käsk on armastada. Armastus ei ole ainult tunne, vaid tegusõna, see tähendab tegutsemist. Sellest lähtudes käitus Jeesus üsna vabalt ka tollases reeglite ja piirangutega maailmas. Ta ei rikkunud Jumala tahet, vaid näitas, et seaduse sügavam mõte on armastus. Ka meie jaoks on oluline õppida eristama vabadust ja piiride puudumist. Tõeline vabadus ei tähenda seda, et ma võin teha kõike, mida tahan. Tõeline vabadus tähendab ka seda, et ma olen vaba armastama. Kui minu vabadus arvestab teise inimesega, ei ole see enam ahistav piir, vaid armastuse väljendus.
Ka kümne käsu ehk dekaloogi mõte ei ole inimest lihtsalt piirata. Jumala käsud on antud selleks, et inimene võiks olla hoitud, tema kõrval olev inimene võiks olla hoitud ning elutee võiks minna hästi. Jumala piirid ei ole mõeldud inimese hävitamiseks, vaid elu hoidmiseks.
Kui vaatame iseenda elu, siis märkame üsna kiiresti, kui palju asju ei ole me saanud ise valida. Me ei ole saanud valida oma vanemaid, sünnikohta, välimust, juuksevärvi, nahavärvi, rahvuslikku kuuluvust ega seda aega, milles me elame. Me ei ole saanud valida isegi seda kultuuri ja keskkonda, millesse oleme sündinud. Ometi oleme siin. Ja veel enam, Jumal on loonud meid sellistena, nagu me oleme. Ta on kinkinud sulle elu. Ta on kinkinud sulle annid, mis on omased just sulle. Sinu elu ei ole juhus. Sa ei pea olema kellegi teise koopia.
Tänapäeva maailm annab meile aga pidevalt uusi sõnumeid: tee selline soeng, osta see asi, reisi sinna, söö seda, näe selline välja, ole selline inimene: siis oled tubli, siis oled väärtuslik, siis armastatakse sind. Aga Jumala sõnum on hoopis teine. „Ma armastan sind.” Enne kui sa jõuad midagi teha, on Tema armastus juba olemas. Jumal ei ütle: muuda ennast kõigepealt ja siis ma armastan sind. Vastupidi, lase esmalt Jumalal ennast armastada ja Tema armastus hakkab sind muutma. Nii olen seda mina isiklikult kogenud.
Ilmutusraamatus öeldakse: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” (Ilm 3:20) See on väga ilus pilt Jumala suhtest inimesega. Ta koputab. Ta ei murra ust maha. Ta ei sunni ennast sisse. Ta jätab inimesele vabaduse avada või mitte avada. Kui inimene avab oma südame Jumalale, tuleb Kristus tema ellu. Ta tuleb kõige lähedasemasse paika, meie südamesse ja hinge. Kiriku keeles nimetame seda osaduseks.
Jumal ei tule meie hingekambrisse selleks, et hakata näpuga näitama: vaata, kui segamini siin kõik on, tee nüüd kiiresti suurpuhastus ära ja siis ma armastan sind. Ei. Ta tuleb sinna, kus sa oled. Ja Tema kohalolus hakkavad asjad muutuma. Võib-olla vahel märkamatult. Võib-olla aeglaselt. Aga Tema muudab inimest seestpoolt. Mitte nii, et sina pead ennast kõigepealt korda tegema, et Jumal võiks sind vastu võtta, vaid vastupidi – Jumala armastus võtab sind vastu ja Tema armastus hakkab sind muutma.
Mida tähendab siis kristlase vabadus? See tähendab, et ma võin olla see, kelleks Jumal on mind loonud. Ma ei pea kogu aeg püüdma olla keegi teine. Ma ei pea elama teiste inimeste ootuste järgi. Ma ei pea kogu aeg tõestama, et olen piisavalt hea. Kristuses olen ma Jumala laps. Ja Jumalal on minu eluga oma plaan. Meie häda on sageli selles, et arvame teadvat, mis meile kõige parem on. Mõnikord saame selle, mida väga tahtsime, ja avastame hiljem, et see ei toonudki meie südamesse rahu ega tänu. Me arvasime, et just see teeb meid õnnelikuks, aga tegelikult jäi sisse hoopis rahutus. Siis võime küsida: kes on süüdi? Võib-olla on üks vastus selles, et me püüdsime ise juhtida oma elu, mille Jumal oli meile kinkinud.
Jumala plaan inimesega on palju suurem, kui meie oskame ette kujutada. Tema näeb kaugemale. Tema tunneb meid läbi ja lõhki. Tema on Kõigeväeline ja Tema on armastus. Seepärast ütleb Paulus: „Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas?” (Kl 2:20)
Kristlik vabadus ei ole vabadus Kristusest, vaid vabadus Kristuses. See on suur erinevus. Ma ei ole vaba selleks, et teha kõike, mida tahan. Ma olen vaba selleks, et elada Jumala armastuses, armastada oma ligimest ja olla see inimene, kelleks Jumal on mind loonud. Sellepärast ütleb Jeesus, et suurim käsk on armastus. „See ongi võit” Ja lõpuks jõuame tagasi Johannese esimese kirja sõnade juurde: „See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.” (1Jh 5:4)
Meie võit ei seisne selles, et suudame täita kõik reeglid paremini kui teised. Meie võit on usk Kristusesse. Kristuses on meil vabadus tulla Jumala ligiollu. Kristus on Jumala armastuse väljendus. Kristus on igavese elu võti. Kristus on eluvee allikas. Kristus on tee, tõde ja elu. Ja kui me oleme Temas, siis ei pea me enam kogu oma elu otsima vabadust sealt, kus seda tegelikult ei ole. Me ei pea tõestama oma väärtust maailma ees. Me ei pea saama kellekski teiseks. Me võime tulla Jumala ette sellistena, nagu oleme, avada Talle oma südame ja lasta Tema armastusel meid muuta. Sest tõeline vabadus ei ole see, et mul ei ole enam ühtegi piiri. Tõeline vabadus on see, et ma olen Kristuses vaba armastama, vaba olema mina ise ja vaba elama koos Jumalaga. Aamen.