Isa süda, mis ei loobu
Ametimees ütles Jeesusele: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!“ Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!“ Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. (Jh 4:49–50)
Selles loos tuleb Jeesuse juurde isa, kelle südames on sügav mure poja pärast. Tema pöördumine on eeskujuks kõigile, kes oma lähedaste eest palvetavad. Me teame, kui palju on emasid-isasid, vanaemasid-vanaisasid ja teisi, kes tõstavad Jumala ette oma laste ja lastelaste muresid. Selline palve ei ole kunagi tühine. Tänane kirjakoht näitab, et kellegi teise kindel usk võib päästa ja tervendada.
See isa ei otsinud imet ennast, vaid abi Jumalalt. Kui Jeesus vastas talle: „Mine, sinu poeg elab!“, ei hakanud ta kahtlema. Ta usaldas Jeesuse sõna ja läks. Nii sai temast meile eeskuju – usaldada Jumalat ka siis, kui me ei näe ega tunne Teda füüsiliselt. Jeesuse sõnast piisab, sest Tema sõnad kannavad väge. Koju jõudes nägi isa, et poeg oli tõepoolest paranenud. Jeesus muutis kogu selle pere elu.
Jeesuse ja ametniku kohtumine kõneleb meile armastusest, mis ei loobu, ning usaldusest, mis kannab edasi ka siis, kui silmaga pole veel midagi näha. Isa tuleb Jeesuse juurde murega, mis oleks iga vanema jaoks talumatu. Ta ei palu imet imede pärast, vaid abi oma lapsele. See on armastus, mis ei küsi enda kohta, vaid elab teise pärast. See sama teise pärast elamine on abielu ja pereväärtuste sügavaim kese.
Kui Jeesus ütleb: „Sinu poeg elab“, saab isa seda võtta vastu ainult usus sel hetkel. Ta ei näe oma silmaga veel midagi, kuid ta usaldab Teda oma südames. Abielus tuleb ette hetki, mil abikaasad peavad samamoodi usaldama teineteise sõna ja Jumala tõotusi, isegi kui emotsioonid kõiguvad või olukorrad tunduvad segased. Abielu ei püsi pelgalt tunnetel, vaid usaldusel, mis on valmis tegutsema enne, kui tulemus käes.
Võib mõelda ühe lihtsa näite peale. Kui abikaasad jõuavad oma suhtes murdepunkti ja nad ei tunne enam varasemat lähedust, võib tekkida soov taganeda või loobuda. Kuid kui nad võtavad vastu otsuse jääda, otsida abi ja usaldada Jumalat, on see väga sarnane ametniku teoga: nad „lähevad“, kuigi silmaga pole veel paranemist näha. Sageli selgub tagantjärele, et just see usaldussamm oli tervenemise algus.
Nii nagu Jeesuse sõna tõi tervenemise ühele perele, võib Tema sõna tuua tervenemise ka abielusuhtele. Jumala sõna, ehk rõõmusõnum ei kõnele ainult pattude andeksandmiseset, vaid ka suhte taastamisest. Piibel tuletab ikka ja jälle meelde, et armastus on kannatlik, armastus on ustav ja armastus ei hülga. Kui abikaasad lasevad end juhtida sellisel armastusel, hakkab nende suhe tasapisi uuesti elama.
Nii saame Piibli loost näha, et perekonna tervenemine algab tihti ühe inimese ususammust. Ametniku usk tõi elu tema pojale, ja abikaasa usk ning pühendumus võivad tuua elu kogu perekonnale. See on julgustus kõigile, kelle jaoks abielu või perekond praegu raskustes on: Pea meeles Jumala sõna suudab muuta rohkem, kui inimene ise näeb või mõistab.
Täna tundsin, et on õige rääkida perekonnast sest Isadepäev on paljudele ka perepäev. Pere algab abielust, kus mees ja naine astuvad lepingusse ehk liitu ja jagavad oma elu teineteisega. Meie eelkäijad, meie ja meie järeltulijad peaksid kõik olema abielus, kui nad on pere loomas. See on Jumala poolt seatud ja loomulik terve perekonna ja ühiskonna aluseks. Ükski inimene ei ole ilma isa ja emata ning peaks olema loomulik, et laps kasvab oma vanemate kodus. Suur osa meis on puutunud kokku abieluga tähenduse ja sisuga. Seetõttu räägin täna mõningatest abielu väljakutsetest.
On teada, et ühiskondlik viltuvaatamine abielulahutusele hoidis minevikus abielusid tõhusamalt purunemast kui praeguse aja liberaalsus. Igal asjal siin elus on paraku oma hind ja suurimateks kannatajateks on kõige nõrgemad, see tähendab lapsed ja need kannatuse haavad jäävad neid kogu eluks saatma. Vabadus siin elus võtab sageli inimeses orjavaimu, mis kisub teda ahvatlustesse kaasa, kuid samal ajal võtab heaoluühiskond inimeselt ka vastupidavuse ja teeb ta nõrgaks, võimetuks piirolukordades ning paneb ta ohvrimeelselt käituma. See tähendab ta loobub kergesti.
Tänapäeval ei jää ükski lahutus enam inimeste seisuslikel või varalistel põhjustel olemata. Ka kirikust jääb vaimuliku vannutus „Mida Jumal on liitnud, seda inimene ärgu lahutagu“ mõjutuks ütluseks mida ei võeta tõsiselt. Varakult abiellunute puhul, lähtub sageli nende otsus pinnapealsetest väärtushinnangutest ja nii võib juhtuda, et vastselt abiellunud, ei hakka mitte ehitama ühist elu, vaid lahutust ette valmistama, st võitlema igaüks oma õiguse eest. Kui siis tõesti ka minnakse abielunõustajate või vaimuliku juurde jutule, ei jää nõuandjatel enam muud üle kui leppida abielupoolte kaugele arenenud ja argumenteeritud lepitamatusega. Selleks ajaks on abielus olijad juba üksteisest võõrandunud. Nad on kaotanud igasuguse austuse teise poole vastu ja õppinud teineteisest mööda elama.
Abielu suur kunst on vältida enda õiguse tagaajamist, mõistes, et ka täielik nõustumine partneriga ei taga automaatselt õnne. Abielu püsib ühistel väärtustel ja järjepideval soovil teineteist üha sügavamalt tundma õppida. Abikaasad peaksid ikka ja jälle küsima: „Kes sa oled?“, ja liikuma üha sügavamale teise sisemaailma. Pinnapealsus ja rutiin väsitavad. Kirikus saame küll võidelda abielude püsimise eest, kuid peame arvestama ka tegelikkusega, kõik lood ei ole alati ilusad ja õnnelikud.
Inimesed, kes on noores eas läbi elanud abielu purunemise, vajavad sageli uut võimalust. Nad õpivad oma kogemusest ja loodavad, et järgmine suhe on tugevam. Liigne karmus nende suhtes ei vii neid lähemale Jumalale, vaid võib hoopis kirikust eemale tõugata. Ja kui vanemad lahkuvad kirikust, lähevad sageli ka lapsed. Seetõttu tuleb tegeleda tõeliste, mitte kujuteldavate probleemidega.
Ka kõige õnnelikumal abielul on oma raskuskohad. Tihti mõistame millegi tõelist väärtust alles siis, kui see on kadunud. On neid, kes kaotavad abikaasa ja ei leia enam end, jäädes justkui vaikse varjuna oma teed käima. Samas on selles ka midagi sügavalt liigutavat: armastus, mis on nii tugev, et inimene igatseb taas ühineda oma kallimaga. See on osa usust igavesse ellu.
Kas teisega lähedaseks saamine on ohtlik? Kas peaks hoiduma sügavast armastusest, et valu vältida? Ei. Surm on religiooni küsimus samuti nagu armastus. Armastus ei piirdu ainult maiste aastatega. Armastusse on pandud igaviku mõõde. Armastus ei lakka kunagi, see peegeldab Jumala olemust. Armastus Jumala vastu jääb poolikuks, kui me ei oska armastada inimest enda kõrval. Ja armastus inimesesse närbub, kui me ei näe tema taga Jumalat ja Tema headust.
Kaunid armastuslood jäävad elama, puudutades põlvkondade südameid kirjanduse ja kunstide kaudu. Need lood hoiavad maailmas elus igatsuse tõelise armastuse järele.
Täna on meil võimalus tõsta oma tänu Jumalale kõigi kaasteeliste eest. Hoidkem neid palves: meie lapsi, lapselapsi, abikaasasid, vanemaid ja kõiki, kes on meile teel kaaslasteks antud. Õnnistagu Jumal kõiki, kes täna mälestustes rännates tõstavad oma tänupalve Tema poole, ja kõiki, kes edasi kingivad armastust, mida nad oma elus on kogenud. Olgu õnnistatud iga isa ja ema, kes on oma lapsi läbi armastuse Jumalale lähemale juhatanud.
Lisaks sellele tahan veel kord rõhutada, et perekond ei ole lihtsalt inimlik kokkulepe, vaid Jumala loodud õnnistus. Kui perekond toimib armastuses ja vastastikuses lugupidamises, siis on see kodu kui väike kirik, kus iga päev saab kogeda Jumala ligiolu. Iga isa ja ema on kutsutud olema oma lastele esimesed õpetajad, esimesed julgustajad ja esimesed usunäitajad. Laste süda hakkab aru saama Jumala headusest just läbi vanemate armastuse ja nende eeskuju.
Samuti ei tähenda tugev perekond seda, et kõik on alati lihtne. Perekond on paik, kus mõnikord tekivad pinged ja kus igaüks peab õppima andestust ja alandlikkust. Kuid nendes olukordades sünnib ka kasvamine. Kui inimesed õpivad jääma teineteise kõrvale raskuste keskel, siis sünnib armastusest miski väga sügav ja vastupidav.
Isad on peres väga erilisel kohal. Isa roll ei piirdu materiaalsete vajaduste katmisega. Isa on kodu tugevus, tasakaal ja rahu allikas. See peaks iseloomustama ka meie Isade maad, Eestimaad. Isa õpetab oma elu ja tegude kaudu, kuidas käituda ausalt, kuidas hoida oma sõna, kuidas olla ustav ja kuidas armastada teisi isetult. Isade tänamine on oluline, sest nad kannavad tihti märkamatult suuri koormaid. Palugem, et Jumal annaks kõigile isadele tarkust, kannatlikkust ja julgust olla oma perele valguseks. Palugem ka nende eest, kes on isast ilma jäänud või kelle peresuhted on olnud valusad. Jumal saab täita kõik tühimikud ja tervendada kõik haavad.
Aamen.