Jumala hoolitsus
Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid.
Tänaseks pühapäevaks antud kirjakoht Matteuse Evangeeliumis on üks osa Jeesuse õpetuse tuumast. Loetud tekst on üks osa Jeesuse peetud mäejutlusest. Jeesus räägib tänases evangeeliumi tekstis varanduse kogumisest. Varandustest või aaretest rääkides tundub, nagu see oleks mingi maine teema ja ei kuulukski kuidagi vaimulike teemade hulka. Tegelikult ei ole võimalik inimese elu jagada nö vaimulikuks ja maiseks osaks. Kõik millega me kingitud elus tegeleme, on kas ühtviisi vaimulik või ühtviisi ilmalik, olenevalt sellest millised me ise oleme. Kui oleme tõesti Jumala päralt, siis on Tema päralt ka meie maine varandus. Kui me Jumala päralt ei ole, siis ei ole me seda ka pühapäevasel jumalateenistusel. Raha võib tunduda inimesele väga maine ja teatud mõttes isegi lausa patune asi, kuid tegelikult näitab inimese raha kasutus kõige paremini ja selgemini milline on meie tegelik elu ja usk.
Sõna mammon on pärit aramea keelest ja tähendab otse tõlkes omandit. Sõna mammon ei ole iseenesest mingi negatiivse tähendusega sõna, nii nagu seda sageli kasutatakse. See negatiivne varjund tuleneb sellest, et see omand või rikkus, võib kergesti siduda enda külge inimese südame. Omandiga on see probleem, et ta nõuab tähelepanu ja hoolitsust. Samuti ahvatleb ta end kasvatama, rohkem saama ja kui inimene sellele kiusatusele järgi annab, siis võibki ta leida end ühel hetkel mammona orjusest. Ta teenib omandit selle asemel, et teenida Jumalat. Tema vaimulikud silmad on pimedaks jäänud ja ta ei märkagi seda. Sellepärast ütlebki Jeesus, et mammonat ja Jumalat korraga teenida ei ole võimalik, üks neist saavutab juhtiva koha ja allutab teise endale. Mida praktiliselt ette võtta selleks, et inimese süda ei satuks mammona orjusesse?
Jeesus vastab sellele siin samas Mäejutluses „Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“ Mt 6:25
Jeesuse öeldus võime tunda inimlikult vastuolusid. Paljud inimesed, kes loevad Pühakirja võivad sealt leida esmapilgul väga mitmeid arusaamatuid ja kohati lausa ebapraktilisi nõuandeid. Piiblis öeldakse, et Jumalale tuleb anda elus esimene koht, kuid kui tegelikku elu vaatame, siis inimese elu on sageli vastuolus Piiblis öelduga. Inimene tahab ise olla kõige keskmes ja arvab, et maailm keerleb ümber tema. Üks selliseid esmapilgul paradoksaalseid kirjakohti on ka Jeesuse lause „Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“. Lihtne on öelda: “Ära muretse!“. Mittemuretsemine on ilmselt iga inimese soov ja igatsus, kuid elades igapäevast elu reaalsuses, kus tuleb hakkama saada elukallidusega, ootamatute eluolukordadega ja tagasilöökidega, näib see võimatu. Tänane heitlik aegki soosib ja hoiab inimesi tuleviku osas hirmul ning sellest tulenevad elumured tekitavad omakorda lisapingeid. Tahes-tahtmata rõhuvad inimest sellised mured.
Kui jälgida viimase aja elu laiemalt ja igapäevaseid sündmusi, siis tuleks inimestele pigem kuulutada vastupidist: muretsege ja olge hirmul! Meie vara, meie elud ja kõik muu, mis meil on, see kõik on habras ja ebakindel. Seda kuulutab koogu meedia ja ühiskonna hoiak täna. Inimene ei suuda ise pidurdada muretsemist ja kanda lõputult murekoormat, kui tal ei ole usaldust Jumalasse. Jah, see on nii! Kes ei usalda ja ei teeni Jumalat, selle elu lahutamatuks osaks on hingevaev. See omakorda ei tähenda seda, et need, kes usaldavad Jumalat on alati säästetud hädadest, küll aga omavad nad erilist aaret, milleks on hingerahu ja see on and ülevalt. See on Jumala enda and meile. Mure röövib hingerahu, Jumal annab hingerahu. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Jh 14:27
Mida on Jeesus mõelnud nende sõnade all „Ärge olge mures oma elu pärast!“. On oluline meeles pidada ja soovitan selle teil kõigil tänasest meelde jätta. Jeesus sidus kõik oma kõned ja teod alati Jumalaga, öeldes, et see lause ja tegu kehtib nende inimeste kohta, kes usaldavad Jumalat. Selle lausega teeb Jeesus usalduse mõiste Jumalasse igapäevases elus palju selgemaks. Jeesus õpetab „Ärge olge mures oma elu pärast!“. Ta ise oli keset elutorme, vaenu ja kohtumõistmist, kuid ometi väga rahulik. Oma kannatustes ja surmas sai Jeesus jõudu Jumalalt, oma Isalt. Kui jüngrid Ta maha jätsid, usaldas Ta enese Jumala hoole alla. Oma viimasel hingetõmbel ütles Ta: „Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu!“(Lk 23:46), Tema ülestõusmine ja Tema kirik on õigustanud seda usaldust. Kas mõistame, mida Jeesus meile oma eluga tahab ütelda? Kuigi kannatused, mured, õnnetused ja elukatsumused võivad meid tabada igal ajal, võime siiski kõik need rahulikult vastu võtta, kui usaldame Jumalat.
Meie kindlus siin elus ei seisne mitte meie rikkuses, vägevuses ja tähtsuses, vaid usalduses Jumala vastus. Kui usaldame ainult maiseid hüvesid ja ehitame neile oma elu, siis on mure meie alatiseks vaevajaks ja kaasteeliseks. Kristliku kiriku ülesanne on siinkohal juhatada inimene Jumala juurde, keda usaldades oleme võimelised oma muresid valitsema. Me võime rääkida millest iganes ja tore on koos olla, kuid kõige olulisem ei tohi meelest minna. Jumalarahva ülesanne ja kustumus on inimesed juhtida Jumala juurde. Need kes ei tunne Jumalat või see sõnum pole nendeni jõudnud need võivad jääda igavesti Jumalast lahutatuks.
Ristirahva kohuseks on ikka ja jälle enesele meelde tuletada seda alust ja nurgakivi, millele on rajatud meie vaimne, füüsiline, sisemine ja väline elu ning mõelda sellele, et kust on tulnud meie maine vara ja kelle õnnistuse läbi on meil rikkalik igapäevane leib laual. Oleme Eesti rahvana paljude rahvaste kõrval väga õnnistatud ning sellepärast on õige alati tänu anda Jumalale. See on nii! Issanda arm ja heldus on käinud teenimatult meie rahvaga kaasas, andes jõudu võita ära katsumused ja raskused. Issand on andnud igale inimesele omad talendid, milliseid peab ta kasutama oma elu korraldamiseks. On tõsi, et meie võimetel ja annetel on siin elus omad piirid, kuid seejuures on oluline teada, et kõik mis on väljaspool meie võimeid, tuleb usaldada Jumala hoolde.
Jagan teile üht lugu ühest isast. Tal oli väike talupidamine ja ühel päeva jooksis ta hobune kodust ära. Külarahvas tuli mehe juurde heietas, et küll on kole lugu sinuga juhtunud. Mees vastas selle peale: „Ma ei tea kas see on hea või halb.“ Läks nädal mööda ja see sama hobune tuli koju tagasi ja kaasas lisaks temale seitse metsikut hobust. Külarahvas kogunes taluniku juurde ja arutavad seal: „Küll sul veab, näed hobune jooksis ära ja nüüd tõi sulle lisaks seitse hobust“. Mees kuulab ja vaatab inimesi enda ümber ja ütleb: „Ma ei tea kas see on nüüd hea või halb“. Külarahvas lahkus ja mõni päev hiljem, läks taluniku poeg metsikute hobustega tegelema, püüdes neid kodustada. Juhtus, aga õnnetus poeg, kukkus ühe hobuse seljast maha ja nii õnnetult, et murdis jalaluu.“ Külarahvas jälle taluniku juures: „Küll sul ikka juhtub, hiljuti jooksis hobune ära, nüüd murdis poeg õnnetult jala“. Mees ütles selle peale: „Raske öelda, ma ei tea on see nüüd hea või halb.“ Möödusid päevad ja korraga olid riigi võimud selles külas ja mobiliseerisid noori mehi sõtta. Taluniku noor poeg oli ainus keda ei mobiliseeritud, sest Tema oli murtud jalaga! Taas külarahvas mehe juures: Küll sul ikka veab, ainult sinu poeg pääses sõtta minekust!“ Mees vastas: „ Raske öelda, ma ei tea, kas on see hea või on see halb!“ Tegelikult me tõesti ei tea, mis homne toob, aga me teame, et parim mis me teha saame on usaldada Jumalat, sest tema käes on kõik ajad ja olukorrad.
Kui Jeesus ütleb: „Ärge olge mures oma elu pärast!“, siis ta ei paku meile lihtsat elu. Ta teadis, et elu on keeruline. Jeesus kinnitab oma ütlusega, et Jumala abi, arm ja heldus on kõikjal ja alati nende inimestega, kes teda usaldavad. Sellepärast ärge muretsege, mida süüa ja millega oma ihu katta! Kõike seda on Jumal teile andnud ka kõige raskematel aegadel ja annab ka edaspidi. Kui see on ka sinu kogemus ja usk, siis anna Jumalale kõige selle eest tänu ja laula talle oma südames kiituslaulu ja väljenda oma armastust ja tänu Jumalale julgesti. Selleks, et seista ka edaspidi kaitstuna elutormide ja tuulte vastu, julgustan iga inimest kosutama oma hinge Elava Sõnaga ning laskma igal võimalusel armulaua osaduse kaudu Jumalal end riietada aukuuega, milleks on Kristuse ihu ja veri. Ainult nii saab tõeks meie juures Issanda sõna: „Ärge olge mures oma elu pärast!“ Aamen!