Foto: Illimar Toomet
Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ps 51:11-12
Oleme meie kirikukalendri järgi nelipüha järgses ajas ja käes on esimene sügiskuu september. Nelipühal laskus Jumala Vaim taevast otsekui tulekeeled ja täitis apostlid. Nad hakkasid rääkima keeltes, mida kuulajad mõistsid – igaüks kuulis Jumala kõnetust oma emakeeles. Sama palun ka mina alati, kui põlvitan altari ees: et mitte mina, vaid Jumala Püha Vaim kõneleks. Enne Püha Vaimu tulekut tundsid jüngrid end üksikute ja mahajäetutena, sest Jeesus polnud enam nende keskel. Ka meie sisemaailmas valitseb sageli meis üksildus. Me tunneme, et ei suuda oma mõtetega jõuda isegi kõige lähedasemateni ega nemad oma mõtetega meieni. Meie mõtted kannavad tundeid, hirme, igatsusi ja kiusatusi, soove ja küsimusi.
Mõtlemine eristab inimest loomast, andes meile võime kujundada plaane, otsida lahendusi ja püüelda parema elu poole. Kuid teisalt – kes meist poleks kogenud, et just mõtlemine võtab inimeselt rahu? Mõte sellest, et elu lõpeb ja kõik kaob, võib ärritada ja ärevusse ajada. Inimhing otsib sügavamat tähendust ja küsib: ,,Kas ma olen tõesti üksi? Kas on keegi, kes kuuleb mind, mõistab mind ja vastab mulle?” Piirolukordades pöördume kõik palves Jumala poole. Palumine on suhtlemine. Palve on viis, kuidas inimene pöördub oma Looja poole. Palve on isiklik suhe. Ja just seda ootab Issand meilt – et me oleksime isiklikus suhtes Temaga ja püsivalt. Iga kristlane on suhtes Jumalaga. Jumal kõneleb minuga sageli. Üks eriline kogemus oli sel kevadel.
Tegin päeval kodus tööd arvutis ja lõuna ajal tegin väikese pausi. Läksin trenni jalgrattaga sõitma. Oli tuuline päev. Läksin suurele maanteele ja olin kodust umbes 7 kilomeetri kaugusel. Tol päeval oli liiklus tihe. Minust sõitis mööda palju autosid, nende hulgas veoautod. Üks veoauto oli kollane. See sõitis minust mööda ja keeras peateelt paremale kruusakarjääri. Sellele teeotsale lähenedes märkasin, et peateele on lähenemas teine suur veoauto. Olin sellest teeotsast umbes 20 meetri kaugusel sel hetkel, kui see veok tuli. Miski minu sees kõneles minuga. Ta ütles hoia nüüd peateel keset teed ja sõida nii kiiresti kui saad. Nii tegingi kohe ja pääsesin veoauto nina eest mööda. Veoautojuht ei märganud mind suurele maanteele tulles. Tal oli veoautol kaks suurt kruusaga täidetud käru järgi. Veoautojuht märkas mind siis kui ta oli juba peateele sõitnud ning pidurdas alles siis. Pääsesin sel päeval veoauto rataste alt. Mul läks jalgrattaga sõidu isu ära peale seda hetke. Mõtlesin, et sõidan koju tagasi. Olin täidetud adrenaliiniga ja olin stressis. Jätkasin siiski jalgrattaga sõitmist ja enesetunne paranes ja rahu tuli südamesse. Veoautojuht ehmatas kõvasti, sest tal võttis palju aega, enne kui ta minust suurel maanteel mööda sõitis.
See oli päev mil Jumal kõneles nii selgesti ja kogesin suurt Jumala armu. Iga päev on kingitus! Uue Testamendi järgi on palve just eelkõige Jumala kuulamine. See on dialoog, kus inimene esitab oma küsimused ja mured, ning kuulab Jumalat, kes kõneleb Püha Vaimu kaudu. Palvetamiseks peab inimene peatuma – võtma aja maha. Nii nagu Jeesus palvetas sageli üksi, nii vajame ka meie isiklikku vaikust, aga ka ühist usulist kogemust. Armas kaasteeline, tea, et veel kestev armuaeg suunab meie mõtted palvele ja usule. Armuaeg on tagasi vaadata, kuulata, meelt parandada, teha suunamuutusi, loobuda ebaolulisest ja leida iseennast. Palun Issandat, et Ta annaks meile andeks, kui oleme muutunud tuimaks ja ei otsi andestust ega halastust. Et Ta annaks meile armu mitte lasta süütundel meid murda, vaid pöörata oma pilgud Temale. Et Ta puudutaks meid ja teeks terveks – andestaks meile ja täidaks meie hinge oma Püha rahuga. Aamen.