20.07.2025
Tänase pühapäeva teema meie kiriku kalendri järgi on „Issanda teenistuses“. Jumal kutsub meid, inimesi, oma teenistusse. Kuulsime Luuka jutustuses kalur Siimona apostliteekonna algusest. Meil kõigil on kusagil algus koos Jeesusega. Võime täna endalt küsida: milline oli minu algus? Või milline võiks see algus olla? Jumal kutsub meid ju üha uuesti, kutsub iga päev. Martin Luther õpetab ristimisest, et see ühekordne sündmus kordub ometi kristlase elus igal päeval uuesti. See tähendab alalist meeleparandust, näva inimloomuse uputamist ristimisvette ja uue inimese ülestõusmist.
Jeesus viibis Geneesareti või Galilea järve ääres, et kuulutada evangeeliumi Jumala riigist. Ta liikus Galilea kalavete ääres. Eriline on mõelda, et ka Nõva randades on püütud kala, see on toitnud siinset rannarahvast nii nagu Jeesuse kodupiirkonnas Galileas. Usun, et Jeesus on kõndinud ja kõnelenud ka siin, Nõva ranna kallastel. Tema sõnu on siin kuulda võetud; kuidas muidu oleksid siinsed elanikud tahtnud endale ehitanud selle kauni pühakoja? Nõva kirik ja kogudus on tunnistuseks sellest, et Jeesus on siinkandis liikunud ja liigub tänagi.
Rahvahulgad tunglesid Jeesuse juurde ja Tema ümber, et kuulata Jumala Sõna. Jeesus vajas paati, et sealt kõneleda, olla nõnda paremini nähtav ja kuuldav. Sealsamas loputasid kalurid oma võrke. Nende tööpäev oli lõppenud. Nad olid kogu öö vaeva näinud asjata, nad ei saanud tol korral midagi. Jeesus valib enesele kõnepuldiks kalur Siimona paadi. Siin näeme midagi olulist meile kõigile. Siimon oleks võinud keelduda: mul pole aega, ära võta minu paati, võta kellegi teise oma… Kui palju on maailmas neid inimesi, kes ei taha Jeesusele anda oma elupaati. Las Ta võtab kellegi teise paadi! Kui Siimon oleks nõnda otsustanud, siis oleks tema paat vajunud igaveseks unustusse. Täna aga võime sellest lugeda Luuka evangeeliumist, sellest paadist loevad ja kuulevad miljonid inimesed üle maailma, ajast-aega. Need, kes keelduvad oma elupaati Jumalale andmast, need vajuvad ajaloo unustusse. Need aga, kes annavad oma paadi Jeesusele, isegi kui see paat on väga tagasihoidlik, need inimesed kirjutab Jumal oma südamesse. Nad jäävad alles igavesti Jumala juures. Nad ei kao tühjusesse.
Kui Jeesus lõpetas rahvale kõnelemise, pöördus ta Siimona poole. Too oli ju sealsamas, juhtis paati. „Sõua sügavamale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!“ – nii ütles Jeesus Siimonale. Siimon oli istunud koos Jeesusega paadis. Milline oli tema hoiak Jeesuse suhtes? Mil määral ta Teda usaldas? Kui Jeesus palus Siimona paati, et sealt jutlustada, oli Siimon kuuletunud. Ta oli juba ühe samm astunud Jeesuse poole. Nüüd vastab ta: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.“
See on tähelepanuväärne lause Siimona suust. Selles on kaks poolt: inimlik ja jumalik. Kõigepealt inimlik sõna sellest, et meie oma töö on läinud luhta. See oli kogenud kaluri kogemus tollest ööst ja tööst. Teine pool on aga jumalik, taevalik. See ütleb: jah, kuigi minu kogemused on sellised ja sellised, siis ometigi ei taha ma sellega kogu loole punkti panna. Jeesuse sõna on suurem kui meie inimlikud arvestused ja kogemused! See teebki inimesest kristlase, et ta on valmis nägema elu olukordi mitte ainult inimlikust vaatenurgast, vaid ka Jumala vaatenurgast.
Millest selline Siimona kuulekus ja usaldus Jeesuse suhtes? Kuidas leidis ta korraga sellise usu Jeesuse sõnadesse? Siimon kuulis, mida Jeesus talle ütles: lase võrgud vette! Kuid ta oli vaid mõni hetk tagasi kuulanud ka Jeesuse kuulutust rahvahulgale. Ta oli paadis Jeesuse lähedal, võib olla tema selja taga. Seal võis ta segamatult kuulata ja mõelda. Igatahes oli Siimonal korraga täielik usaldus Jeesuse vastu. See usaldus oli nii suur, et tema – kogenud kalur – oli valmis käituma otsekui mõistuse vastaselt. Kui Jeesus ütleb, et tuleb sõuda sügavamale ja heita võrgud vette, siis nii teemegi! Piibel kinnitab tõsiasja, et usk tuleb kuuldust ja kuuldu tuleb Jumala Sõnast. Seal, kus kuulutatakse evangeeliumi, seal tegutseb Jumala Püha Vaim ja äratab meis usku. Nii on see ka tänapäeval. Seepärast on oluline, et kristlane ja kogudus ei hoiaks Jumala Sõna üksnes iseendale, vaid jagaks seda, kuulutaks seda kogu maailmale. Siis saab tärgata päästev usk, mis ületab kaduva maailma.
Kui nad seda olid teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu… Jeesuse usaldamine ja tema sõnade järgi tegemine polnud asjatu. See tõi kaasa imelise kalasaagi. Paadid olid kalade koorma all vajumas. Seda on kogetud ajast aega, et Jumal ei peta, vaid õnnistab neid, kes toetuvad kõiges temale.
Kalasaak oli vägev. Aga kuidas nüüd edasi? Kui Jeesus toitis suurt rahvahulka viie odraleiva ja kahe kalaga, siis tahtsid inimesed temast vägisi maise kuninga teha – ja otsisid hiljem Jeesust (Jh 6). Seal, kus Jeesus parandas haigeid, tahtsid inimesed, et Jeesus jääks nende juurde ega läheks ära (Lk 4:42). Kas oleks nüüd Siimongi võinud Jeesusele öelda: „Jää meiega, et võiksime ka edaspidi püüda palju kalu“? See oleks mõne teise inimese silmis võinud olla suurepärane äriplaan: Jeesus annab teada, millal järvele minna, võrku jääb palju kalu – ja raha tuleb…
Kuid Siimon käitub üllatavalt. Ta ütleb Jeesusele: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ Jumala pühadus, kui see ilmub, on patuse inimese jaoks hirmuäratav! Kuigi olime võib olla tunnistajaks Jumala suurtele tegudele, tundub meie loomusele siiski, et kergem on edasi minna vanaviisi. Evangelist Luukas jutustab siin: „Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud.“ Tähelepanu äratab, et Jeesus ise ei räägi Siimonale midagi patust. Siimon ise tajus Jumala pühaduse valguses, kes ta tõeliselt on. Tänapäeval võib kahjuks isegi kiriku sees mõnikord kuulda hääli, et patust pole vaja enam rääkida. See tekitab inimestes masendust ja depressiooni. Küsimus on aga Jumala pühaduse tajumises, mis on mitmel pool jäänud väga nõrgaks. Me ei vaja teoreetilisi arutelusid selle üle, mis on patt. Vajame Jumala pühadust nagu valgust, mis näitab kätte meie tegeliku olukorra. Selles valguses saab toimuda muutus, nii nagu see toimus Siimona elus.
Jeesus vastas Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!“ Siimon ei võinud muidugi tol hetkel mõista, kui suur ülesanne tal ees seisab. Imeline kalasaak oli tulevaste sündmuste (nelipüha) prohvetlik eelkuju. Rebenevad võrgud: usklike hulgad, kes ei mahu enam kirikutesse ära. Ärkamislained – nii et koguduste hingekarjased ei jõua pihile soovijaid vastu võtta!
Kas inimene, kes Jumala pühaduse eest kogeb oma vääritust ja saamatust, võiks minna inimesi püüdma Jumala riigile?! Selle väljakutsega seisis Peetrus nüüd silmitsi. Ka siin tuli Jeesust usaldada, usaldada tema sõna ja tema kutset! Peetrus tegi seda, kuigi tee sellele kulges ka tema jaoks üle kivide ja kändude. Jumal kutsub meid kõiki oma teenistusse, püüdma inimesi Jumala riigile ja igavesele elule. Võtkem see kutse usu ja usaldusega vastu!