Ustavus Jumala andide kasutamisel
„Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.” Lk 12:48
Jeesuse sõnad tuletavad meelde, et kõik, mis meil on: aeg, oskused, võimalused, usk ja ligimesed, et need kõik on Jumala and. Meile on palju usaldatud ning seepärast küsib Jumal, kuidas me neid ande kasutame. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju meil on, vaid kas oleme olnud ustavad selles, mis on meie kätte antud.
Sageli tahaksime näha kiireid tulemusi. Me tahaksime, et meie töö, palved ja vaimulik kasv kannaksid vilja kohe. Kuid Jumala sõna õpetab teistsugust teed. Jaakobus kirjutab: „ Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma.” (Jk 5:7) Põllumees ei ela ainult lõikusehetke nimel, vaid teab, et vilja eel on külvamine, hoolitsemine, ootamine ja usaldamine. Ta ei tõmba seemet iga päev maa seest välja, et kontrollida, kas see juba kasvab, vaid teeb oma osa ja jääb kannatlikult ootama.
Nii on ka Jumala riigis. Ustavus ei tähenda ainult suuri saavutusi, vaid valmisolekut jääda püsima ka siis, kui vili ei ole veel nähtav. Mõnikord on meie osa külvata, mõnikord kasta, mõnikord lihtsalt oodata. Jumal on see, kes annab kasvamise. Meie kutsumine on olla ustavad, teha oma osa rõõmu ja armastusega ning mitte loobuda siis, kui tulemused ei vasta kohe meie ootustele. Kannatlikkus ei ole tegevusetus, vaid usaldav ustavus. See on põllumehe meel, kes teab, et õigel ajal tuleb ka vili.
Palve
Issand Jumal, tänu Sulle kõige eest, mida oled mulle usaldanud. Õpeta mind olema ustav selles, mis on minu kätte antud. Anna mulle põllumehe kannatlikkust, et ma ei väsiks, kui vilja ei ole kohe näha. Hoia mind kärsituse, võrdlemise ja pettumuse eest. Aita mul teha oma osa rõõmuga ja jätta kasv Sinu hoolde. Õpeta mind kasutama Sinu ande targalt, armastuses ja ustavuses, et mu elu võiks kanda vilja Sinu auks. Aamen.
Foto: Kristo Hüdsi
Kaanefoto: Nõva kogudus.