Armsad vallajuhid, kaitseliitlased, head kaasmaalased, kallid õed ja vennad. Täna, Võidupühal ja suve lävel, oleme siin koos tänutundes. Võidupüha viib meie mõtted tagasi Eesti rahva jaoks tähenduslikesse aegadesse – Vabadussõja päevadesse, mil kaalul oli meie rahva vabadus, tulevik ja õigus olla ise oma maa peremees. Aga ta toob meid ka tänasesse päeva – siia, meie oma inimeste keskele, sellesse suvesse, mille Jumal on meile taas kinkinud.
Pühad on aeg, mil ollakse koos. Koos perega, koos kogukonnaga, koos oma rahvaga. Aga sellisel päeval nagu täna on meiega nähtamatul viisil koos ka need, kes on kandnud seda maad enne meid, kes on selle maa eest palvetanud, töötanud, kannatanud ja võidelnud. Seepärast on ka meie tänane koosolemine suurem kui see ring, mida silmaga näeme. Täna seisame siin koos oma rahva mälu, tänu ja vastutusega.
Möödunud nädalal olin Saksamaal Nortorfis külas meie sõpradel. Seal kogesin väga selgelt, et Eestimaa ei ela ainult meie endi südames, vaid ka nende inimeste südames, kes elavad meist kaugel, aga kannavad Eestit oma palvetes. Üks 88-aastane usuvend ütles mulle seal olles: „See meie kohtumine võib jääda viimaseks.” Aga ta lisas tänulikult: „Ma olen elanud ilusa elu ja olen Jumalale selle eest tänulik.” See lihtne tunnistus jäi minuga. Tänulik süda oskab näha elu tervikuna ja kingitusena.
Täna on meil põhjust tänada Jumalat Eesti eest. Tänada selle maa eest, kus võime elada. Tänada rahu eest, mida oleme saanud maitsta. Tänada oma esivanemate eest, kelle töö, ustavus ja ohvrid on loonud selle, mille keskel meie täna elame. Aga Võidupüha ei ole ainult tänu mineviku eest. Võidupüha küsib ka: mida teeme meie selle vabadusega, mis on meile kingitud? Kuidas hoiame oma maad, oma kodusid, oma kogukonda? Kuidas hoiame seda vabaduse tuld, mis on meie kätte usaldatud?
See vabaduse ja võidutuli on ilus märk. Tuli valgustab ja annab soojust. Aga tuli nõuab ka hoidmist. Nii on ka vabadusega. Nii on ka rahuga. Need ei püsi iseenesest. Neid tuleb hoida armastuse, ustavuse ja vastutusega. Ja seetõttu rõhutan täna üht asja – mõistust. Jumal ei ole andnud inimesele ainult südant, vaid ka mõistuse. Mõistus on Jumala and, mis aitab meil vahet teha õige ja vale, tõe ja vale, hea ja kurja vahel. Meie aeg vajab mõistust ehk võimet näha tagajärgi, võtta vastutust ja mitte lasta end pimestada hirmust, vihast või valest.
Me elame ajas, kus inimest on võimalik väga lihtsalt eksitada, hirmutada ja manipuleerida. Tõde võib muutuda hetkega hägusaks. Headust võib ära kasutada ja sageli kasutataksegi. Just sellepärast vajame mõistust, et osata küsida: mis on õige, mis ehitab elu, mis kaitseb nõrka, mis teenib rahu? Sellepärast tahan täna öelda lihtsalt: ärgem elagem hooletult. Ärge lükake head edasi. Ärge jätke ütlemata lepitavat sõna. Ärge pidage iseenesestmõistetavaks neid inimesi, kes on teie kõrval. Hoidke elu, hoidke rahu, hoidke üksteist.
Kui me täna räägime võidust, siis ristiinimesena tahan öelda, et tõeline võit ei ole ainult see, kui vaenlane on tagasi löödud. Tõeline võit on ka see, kui inimene ei lase kurjusel oma südant ära mürgitada. Tõeline võit on see, kui rahvas ei kaota oma mõistust ega südametunnistust. Tõeline võit on see, kui me oskame vabadust kanda tänulikkuse, kainuse ja vastutusega.
Sellepärast võiksime täna öelda, et iga armastusest kantud tegu ja mõistusest juhitud elu on tõeline võidutuli. Olgu tänane võidutuli meie kodudes märgiks mitte ainult kunagisest võidust, vaid ka tänasest kutsest, hoida usku, hoida oma maad, hoida oma rahvast, hoida oma lapsi, hoida tõde, hoida mõistust, hoida üksteist.
Ja olgu Jumal see, kes valvab meie Eestihmaa üle, õnnistab meie rahvast, juhib meie juhte, kinnitab meie kaitsjate südant ning annab meile kõigile tarkust elada nõnda, et Eesti jääks paigaks, kus on valgust, soojust, usku ja lootust. Aamen.
Võidupüha palvus Nõva kirikuaias Vabadussõja mälestusmärgi juures 21. juunil 2026. Fotod: Nõva kogudus.