Õpetaja Peeter Krall Nõva kirikus teenimas 23. augustil 2016. Foto: Illimar Toomet
Õpetaja emeeritus Peeter Kralli mõtisklus 18. detsembril 2025. Allikas: EEVK Nissi palvemaja ühismeedia.
2 Peetruse 1:5-7
„Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses jumalakartust, jumalakartuses vennaarmastust ja vennaarmastuses armastust kõikide vastu.” (2Pt 1:5-7)
Kui Siimon Peetrus oma maise elu lõpule lähenes, üritasid samas juba ka paljud valeõpetajad kristlasi oma valeõpetuste levitamisega õigest usust eemale juhtida. See sundis Peetrust usklikele meelde tuletama nende tõelist kutsumust ja õpetust, millest nad olid aru saanud (2Pt 1:13–15).
Apostel oli selle kirja kirjutamise ajal juba kõrgelt austatud vaimulik, kellel oli seljataga rikkaim usukogemus, kuna teda oli Jeesus Kristus isiklikult õpetanud ja ta oli viibinud ka kõigi Jeesusega seotud murranguliste sündmuste juures. Peetrus mõistis julgelt hukka kõiki neid „hävitavaid ketserlusi“, mis lubasid inimestel elada „liha järgi rüvedas himus“ (2Pt 2:1, 10). Selline Jumala armu moonutamine oli esimese sajandi lõpupoolel saanud tõelist kristlust haaravaks laialt levinud probleemiks – nii, nagu see eksitab kristlasi kahjuks järjest aktiivsemalt ka tänapäeval.
Vastukaaluks neile libaõpetustele lõi Peetrus oma kirjas nüüd pildi sellest, milline peaks üks vaimselt küps kristlane välja nägema, andes selleks ka loetelu neist määravatest omadustest, mis kirjeldavad küpset kristlast – ehk siis eesmärki, mille poole me peaksime püüdlema, tahtes ka ise millalgi olla „pühad, nagu meie Jumal on püha”.
Vaimselt küpsev kristlane kasvab läbi oma elu meeleparanduses kõigis neis omadustes, arenedes ühest edasi teise.
Milline on siis vaimse küpsuse 1. oluline omadus? See on Usk!
Kui Piibel räägib usust, siis võib see viidata nii usuliste arusaamade kogumile kui samas ka usaldavale veendumusele, et Jumal on olemas, et me oleme talle igal ajahetkel nähtavad ja et Tal on meile ka omad kindlad ootused. Kristlastena on meile mõistagi vajalikud need mõlemad usu komponendid. Me vajame oma usukindluseks nii kindlaid usulisi arusaamu kui ka veendumustoma püüdluste eesmärgis. Inimesed võivad Jumala olemasolusse uskuma hakata erineval moel ja nii on meie usk igaühe jaoks väga isiklik ja ainulaadne. Kui Jeesus kuulutas, et „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse” (Mk 16:16), siis pani ta sellega meie usu meie edasise saatuse jaoks esmatähtsaks ja seega peab see usk olema üheselt meid moraalselt ülesehitav.
Vaimse küpsuse 2. oluline omadus on Voorus.
Mõned tõlked annavad selle edasi ka kui „moraalne iseloom“, „väärilisus“ või „headus“. Seega võib see sõna olla väga laia tähendusega, kuid siin Peetrus viitab siin siiski ilmselt selle sõna üldtähendusele, ehk siis mehelikkusele, julgusele, elujõule, energiale, soovides, et ta lugejad näitaksid üles kindlust või julgust mistahes erinevais olukordades, mis võivad olla vajalikud oma usuliste põhimõtete säilitamiseks ja katsumuste talumiseks, mille osalisteks nende usk võib saada ja niisiis nõuab tõeline „voorus“ usklikult nii otsustavust kui ka julgust.
Kristlastele on moraalse vooruse täiuslikuks eeskujuks Jeesus Kristus ise. Inimesena oli tal alati täiuslik eeskuju lahkuses ja abivalmiduses kõigi inimeste vastu, kes vajasid julgustust ja jõudu, et taastada oma armastuslik side Jumalaga..
Julgus oli algkristlaste üks hädavajalik põhiomadus (Ap 4:13, 29, 31; 2Kr 3:12; Ef 3:12) ja selles asjas ei eristu meie aeg toonasest ning nii peame ka meie olema julged ja sihikindlad Jumalale meelepärases eluviisis elades.
Vaimse küpsuse 3. oluline omadus on Tunnetus.
Meil peaks olema võimalikult sügav teadmine nii Jeesusest Kristusest kui ka sellest, mis on Temale meelepärane (2Pt 1:3) ja loomulikult vajame me ka teadmist „igast sõnast, mis on lähtunud Jumala suust“ (Mt 4:4), et selles teadmises ka läbi kogu oma elu pidevalt kasvada (2Pt 3:18).
Tänapäeval teavad pea kõik inimesed midagi Jeesusest, aga nad ei mõista tema tõelist igavikulist tähtsust ega ka seda, mida Ta neilt ootab. Vaimse küpsusega kaasneb teadmiste kogum, mis on paljudele inimestele täiesti tundmatu. Olles Jumalaga osaduses, annab Ta meile tarkust oma Püha Vaimu kaudu, nagu seda Jeesus ka lubas: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud”(Jh 14:26). See Jumala tõelise tahte tunnetamine aitab meil tuvastada ja endist eemale tõrjuda mistahes erinevaid valeõpetusi.
Vaimse küpsuse 4. oluline omadus on Kasinus.
Erinevais piiblitõlkeis tõlgitakse seda sõna sageli ka kui „mõõdukus“ ja see viitab oma ihade ja nõrkuste üle valitsemist ning nõnda Jumala seaduste piirides püsimist.Oma kirjas korintlastele, kes olid tuttavad spordis nõutava distsipliiniga, kirjutas Paulus: „Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks “ (1Kr 9:25–27).
Millised eluvaldkonnad siis nõuavad tänapäeval meie kui kristlaste enesekontrolli ja distsipliini? Kindlasti on neiks meie igapäevased eluviisid, truudus abikaasale, moraalne käitumine igal ajal ja igas olukorras, ausus kõigis suhetes aga see nimekiri võiks ju tegelikult jätkuda lõputult.
Vaimse küpsuse 5. oluline omadus on Kannatlikkus.
Kannatlikkus tähendab visa ja sihikindlat vastupidamist erinevate katsumuste või raskuste tulvale nendega silmitsi seistes.
Vaimselt küps kristlane ei lase end neist heidutada ja toetub ka neis rasketes olukordades usule ja usaldusele, et Issand on oma Vaimu läbi ka seal koos meiega.
Kui võrrelda omavahel kasinust ja kannatlikkust, siis esimene neist võib sageli olla mõõdukus või tagasihoidlikkus heade asjade suhtes, teine aga valmisolek taluda vajadusel ka halbu asju usus ja usalduses, et Jumal ka siis on meiega ja lootuses, et tulevikus need vaevad heaga tasutakse.
Meie vajadusest olla katsumustes kannatlikud kirjutas oma kirjas ka apostel Jaakobus (Jk 1:2–4). Selle kannatlikkuse igavikuline väärtus on selles, et meie usule toetuv vaimne visadus raskustega silmitsi seistes ehitab üles meie Jumalasse usalduslikku iseloomu, mis on Jumala jaoks äärmiselt väärtuslik.
Ka Peetrus viitas mitmel korral sellele, kui oluline on, et kristlased oleksid valmis vajadusel ka kannatama (1Pt 1:7, 4:1, 5:10). Vaimselt küps kristlane seisab oma elu jooksul silmitsi paljude erinevate katsumustega, kuid ta kasvab neid läbides vaimselt ja tuleb nendest läbi Jumala abiga, seda tajudes ja selle eest tänulik olles.
Vaimse küpsuse 6. oluline omadus on Jumalakartus.
See sõna tähendab Jumalast teadlik olemist ja soovi elada Tema tahte kohaselt, nagu Ta seda on väljendanud: „Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!„ (3Ms 19:2).
Sel kombel Jumala sarnaseks saamine tähendab selle armastamist, mida Jumal armastab, ja selle vihkamist, mida Tema vihkab. See tähendab samade väärtuste arendamist, mis Jumalal on, ja selle hindamist, mida Jumal hindab.
Vaimse küpsuse 7. oluline omadus on Vennaarmastus.
Kreeka keeles on selles kohas sõna “philadelphia”, mida on tõlgitud kui „vendade (või õdede) armastus, vennalik armastus… armastus, mida kristlased üksteise vastu kui „vennad“ kalliks peavad“. Sama sõna leidub ka kirjas heebrealastele (Hb 13:1), kus meid manitsetakse: „püsima vennalikus armastuses.“ See sama soe ja lähedane armastus, mis on nii iseenesest mõistetav osa tervetes füüsilistes peredes, peaks esmalt kasvama koguduste piires ja sealt edasi laienema ka kõigi kaaskristlasteni. Jeesus ütles: „Sest kes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema.“ (Mk 3:35). Just seepärast nimetavadki kristlased üksteist vendadeks.
Vaimse küpsuse 8. oluline omadus on Armastus.
See Kreeka sõna, mis meile on siin tõlgitud kui „armastus“, on “agape”, mida saab samas tõlkida ka kui: „kiindumus, hea tahe, heatahtlikkus“.
Jeesus kasutas seda sõna, kui ütles: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis” (Jh 13:35). Kui Ta aga sellele teisel lisab, et me peaksime armastama ka oma vaenlasi (Lk 6:27), siis laiendab Ta selle sõna tähendust juba armastuseks kõigi inimeste vastu ja nii kirjutab ka Paulus sellest oma kirjas galaatlastele :„Seepärast, kuni meil on veel aega, tehkem head kõigile, aga eriti usukaaslastele” (Gl 6:10).
Keegi meist ei saa selles elus täiuslikuks kõigis neis Peetruse kirjeldatud küpsuseomadustes, aga need on sihid, kuhupoole me kõik peame püüdlema.
Andku Jumal meile selleks sihikindlust! Aamen!