Foto: Ilmar Metsma. Õpetaja Priit Rannut 30. juunil 2007 Nõva kirikus teenimas.
Priit Rannut: “Mind hoitakse siin evangeeliumi kuulutamiseks.”
Need mõtted saatis mulle ~20 aastat tagasi minu hea sõber Priit. Olin siis raske terviserikkega voodis, operatsiooni ootel… Ilmar Metsma
From: priit.rannut@eelk.ee
Sent: Friday, August 18, 2006 5:01 PM
Subject: Jutlusemõtteid
Tere! Olen täna jälle üle hulga aja linnas oma arvuti juures. Kui kuulsin Su abikaasalt Sinu tõsisest katsumusest, meenus mulle millegipärast Jh.9,1-7. Ütlesin seda ka Sinu abikaasale. Kuulsin, ta on sellest ka Sinule rääkinud. See on mitmetahuline jutustus. Paremaks mõistmiseks panin kirja mõned mõtted. Oma eestpalvetes meenutan igal päeval ka Sind.
Priit
Jutlus Jh. 9, 1-7
„Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest.
Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“
Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.“
Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: „Mine pese end Siloahi tiigis!“ „Siiloah“ on tõlkes „Läkitatu“. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.“
See lõik Johannese evangeeliumist on ette nähtud jutluse tekstiks 9-dal nelipühajärgsel pühapäeval. Ja sama päeva juhtsalmiks on: „Elage kui valguse lapsed!“ (Ef.5,8b) Nii siis päeva juhtsalmi mõistmiseks antakse meile lugu ühe inimese nägijaks saamisest, kes oli olnud sündimisest saadik pime.
Siin kohtuvad kolm mõttemaailma: Jeesuse, pimeda ja jüngrite oma.
1) Mida Jeesus mõtles, kohates pimedat, me ei tea, aga võime aimata, et ta kavatses abistada.
2) Ka pimeda mõtetest ei leia me tekstis sõnagi. Küllap oli selleks kõikide puudega inimeste ühine küsimus: „Miks olen ma sündinud sellisena?“
3) Millest mõtlevad jüngrid, loeme: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Nende jaoks oli asi selge, neid huvitas vaid väike täpsustus: Kumma patt on selle Jumala karistuse põhjuseks – kas mehe enda või tema vanemate? Vastavalt tolleaegsele arusaamale käsuõpetusest pidi inimese saatus siin maa peal sõltuma tema enda käsutruudusest või selle vastu eksimisest. Igasugune häda, õnnetus või haigus pidi olema Jumala karistus tehtud patu eest. Oli üldine arvamus, et sel moel avalikustas Jumal ka inimese salajased patud.
Päris tavaline oli, et õigeusklik vaga juut, kohates mõnd puudega inimest, sellest möödudes tõi kuuldavale tänupalve: “Kiidetud olgu õiglane kohtumõistja!”
Kannatuse põhjuseks võisid olla ka vanemate patud, sest “vanemate patud nuheldakse laste kätte kolmandast ja neljandast põlvest saadik.” (2.Ms.20,5).
Eks tavaliselt meiegi kõrvaltvaatajana püüa ebamugavast küsimusest mööda hiilida ja probleemi süvenemata ütle: „Ise on süüdi!“ (Alkoholi, uimastite, hoiatuse eiramise, laiskuse jne tulemus!). Või süüdi on vanemad. See ei puuduta mitte ainult pärilikkuse probleemi, vaid põhjusi selleks leiame ka vanemate ja vanavanemate poolt harrastatud eluviisis ja kordasaadetud tegudes.
Ükski põlvkond ei ela ainult enesele ja tänasele päevale. Kes teeb pattu, see lülitab sisse terve rea uusi sündmusi ja sõltumuslikke tagajärgi. Ei ole siin alkohoolikute perekonnad ainsaks näiteks. Talumajapidamises kannatavad vanemate patu pärast ka lapsed, kui nende emad-isad oma nooruses enda heaolu nimel on talu metsatagavarad maha parseldanud või kergemeelset pangalaenu võtnud.
Jeesus ei eita patu ja haiguse (puude) võimalikke seoseid. („Mine, ja nüüdsest peale ära tee enam pattu!“ Jh.8,11).
Aga tänane juhtum ja jüngrite küsimus: Miks on mees pime? Kas süüdi on ta ise või ta vanemad? Milline on Jeesuse vastus?
Jeesuse juhib küsijate mõtted hoopis vastassuunda, möödanikust tulevikku. Jüngrid küsivad “miks”, tema vastab “milleks”.
Milleks siis? “Selleks et avalikuks saaksid Jumala teod.”
Jüngrite küsimus püüab uurida inimhäda põhjust. Jeesus osutab aga selle otstarbele ja eesmärgile.
Selline erinev mõttesuund esineb kogu Pühakirjas. Piibel ei arutle sündmuste kausaalsust, so. põhjuslikkust, vaid käsitleb neid teleoloogiliselt – nende eesmärki silmas pidades.
Just sellist küsimuste asetamise printsiipi õpetab Piibel meid rakendama kõikidele meie lahendamatutena näivatele probleemidele. Ka neile, kus me küsime: „Miks see juhtus minuga? Millega olen küll mina selle ära teeninud?“
Jeesus õpetab küsima: „Milleks? Mida Jumal sellega taotleb?“
Maakoguduse õpetajana külastasin sagedasti haiglat. Samad küsimused. Miks? Kiirel kevadtööde ajal on inimesega juhtunud õnnetus. Nüüd lamab ta oma voodil. Kuidas nüüd ilma temata talutöödega hakkama saadakse?! „Jumal ju pidi olema armastus! Ei! – Jumal on ülekohtune!“
„Kas on? Võibolla vastupidi: oled Tema eriline armualune! Ta armastab sind ja käesoleva õnnetuse kaudu annab endast märku. Ta tegeleb sinuga. Seda muidugi on ta teinud kogu aeg, aga alles nüüd, kui haigestusid, hakkad oma jumalasuhte üle tõsiselt järele mõtlema. Siin haiglas on ta andnud sulle võimaluse olla üksinda, elu rahmeldamisest, igapäevasest virr-varrist ja tormamisest kõrvale tõmbuda. Elu pudeneb sõrmede vahelt. Nüüd vahest alles märkad, see elu ei ole olnudki midagi muud kui muretsemine, alati ikka millegi tagaajamine või lihtsalt töölumm. Kas sellel on ka mingisugune mõte? Ei jää kevadtööd ilma sinuta tegemata. Ja kunagi tuleb ilma sinuta nendega ikkagi hakkama saada.“
Kannatus pakub võimaluse kogeda Jumala ligiolu. Ja tavaliselt just haigevoodi üksinduses ja vaikuses pääsevad endast märku andma hoopis uued kõrgema kvaliteediga mõtted. Hakatakse kuulma vaikset koputust, mis ootab südameukse avamist. See on märguanne, et Jumala teod võiksid ilmsiks saada ka kõnetatava elus. Koputajaks on Jeesus Kristus. Ta ei ütle: „Siin on imearst, kes ravib kõiki haigusi“, vaid – “Mina olen maailma valgus!” See tähendab pimeduse lõppemist.
Tuleme täna kuuldud pimeda juurde tagasi. See lugu võtab enda alla terve üheksanda peatüki ja ma saame teada, et antud tervendamise imetegu kannab endas ka õpetuslikku eesmärki. Jeesus kasutab seda pimedana sündinut kui näidist, et selgitada jüngritele, kuidas pimedusest on võimalus pääseda – pimeduselapsest valguselaps saada. Sündmuse kirjeldus lõpeb sellega, et Jeesus ütleb: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.
Seda kuulsid mõned variserid, kes olid tema juures ja ütlesid talle: „Kas meiegi oleme pimedad?“ Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Me näeme“, siis jääb teie patt teile.“
Jeesus soovib, et iseenda valgusega kiitlejad saaksid pimedaks, so. kogeksid, et nad tegelikult elavad siin maailmas kui pimedad. Sest valguse saabumine on Jumala tegu, mis toimib usu vahendusel.
UT imetegude puhul kuuleme ikka Jeesust ütlemas „sinu usk on sind päästnud“ või küsimas „kas sa usud, et mina võin sind terveks teha“, aga meie sündimisest saadik pime ei teagi, et Jeesus on tema juures, käe ja kuuldeulatuses. Tema usust siin ei räägita. Seda usku on tarvis kõigepealt äratada. Ja Jeesus teeb seda keeles, mida tolleaegsed pimedad mõistavad: see on omaaegne ravimismoodus, millesse inimesed uskusid. „Jeesus sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!“
Sellise tegutsemisega Jeesus otse meelitab pimedat esimest ususammu astuma – käsku järgima, tõusma ja minema.
“Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.”
Ja hiljem, kohtudes Jeesusega, tunnistab ta nägijakssaanuna: „Ma usun Issand!“ ja kummardas teda“ (s.38).
„Mina olen maailma valgus!“ on Jeesus enda kohta tunnistanud. Just selleks oli ta maailma läkitatud, et meie võiksime elada kui valguse lapsed. Ka „Siiloah“ on tõlkes „Läkitatu“. „Läkitatu“ juures patust puhtaks pesemine on Jumala tegu inimese juures, mis annab sellele elule täiesti uue kvaliteedi. See tegu saagu avalikuks!
Valguselaps on see, kes tunnistab, et ta on olnud sünnilt pime ja alles kohtudes Jeesusega on saanud nägijaks.
„Käigem siis kui valguse lapsed!“
AAMEN.
